Privaatsus

Vahepalaks pakun täiesti teisest valdkonnast kogemust. Muidu ainult sport ja sport.
Elame igaüks tavapärast argielu ega pööra igasugustele telefoni kaudu kaubapakkujatele tõsist tähelepanu, sest ega eestlane pole kunagi julgenud "põrsast kotis osta" ehk teisisõnu tahan ikka oma silmaga näha ja käega katsuda. Mõned on selle ära tabanud ja kunagi sai pika pealekäimisele lubatud tulla esitlema Kirbyt - seda ime tolmuimejat. Mingi aeg oli vaikus ja hiljuti tabas mind küll ootamatu üllatus või ehk isegi ehmatus.
Peres kasvab kaks last, üks juba viiendas teine alles alustas esimest klassi. Kuna sidepidamine on tänapäeval hädavajalik, siis sai ka noorema lapse jaoks sõlmitud leping, et harjutada emmele helistamist. Tavaliselt ma ei kontrolli kes lastele helistavad ja tavaliselt ma ka ise ei vasta nende telefonidele, kui ma näen, et tuttav number helistab.
Mingi juhuse läbi olin oma noorema lapse telefoni lähedal, kui see äkki ühel õhtul kella 18-19 vahel helises. Mõtlesin, et huvitav, kes talle võiks helistada. Tal oli number veel nii uus, et isegi vanaisa, vanaema veel numbrit ei tea. Vastasin ja jäin ootama... küsiti, et kas Anneli räägib.....jäin korra nagu mõttesse, et mis moodi.....siis ähmasin segaduses olles, et jah, mina aga kes küsib? Agaralt hakati tuttavat juttu ajama, et operaator Tõrva kontorist helistab...??? ei saa aru....küsisin veelkord et kes helistab? jälle sama algus, et helistan teile Tõrva kontorist teie tuttava soovitusel.... no siis koitis mul - Jälle see Kirby. Kunagi varem oli sama jutt minu vanema lapse telefonil ja siis ma nagu ei mõistnud, et miks nad talle helistavad. Nüüd äkki nägin nende tegevuse läbi ja hakkasin uurima:
1. küsisin, et kus te selle numbri saite? Kas tõesti tuttav Maali (nimi muudetud) soovitas?
Ahhaa, juba jäite vahele - mõtlesin ma
2. Aga millal ta seda soovitas? vastati et ...septembril! Mina vastu, et aga väga huvitav, sest seda numbrit alles hakkasime kasutama ja see on MINU LAPSE NUMBER mitte minu oma. Ja väga huvitav kokkusattumus, et samal päeval sõlmitud lepingu numbrit teab keegi minu tuttav kuskilt aegadehämarusest.... vot siis kargas mul süda täis ja hakkasin teda peedistama, kuid viisakuse piirides: kuidas on see võimalik et täiesti võõras inimene teab minu (tegelikult minu lapse numbrit ja veel nii uut), siis kukkus operaator vabandama, et vbolla oli see kellegi teise oma olnud jne jne, et kokkusattumus :)
Jah, ma kohe uskusin teda, tõesti jah, kas te peate lolliks mind või?
Ja siis palusin, et enam ei tülitataks ja ei OTSITAKS MINU NIME TELEFONI OTSINGUTEST internetis, SEST SEE ON JUBA MINU PERE PRIVAATSUSESSE TUNGIMINE, KASUTADES ETTEKÄÄNDEKS S E D A V A L E T . Ütlesin, et kui veel nii juhtub, siis kaeban nende peale, sest ilmselt pole ma ainuke. Vedas, et mina selle peale sattusin, SEST mida varem jälile saad, seda parem.
Ja üldsegi on vist targem salastada oma telefonid, et hoiduda sellistest üllatustest.

28 Rahvajooks

Tegin ära! Olen tubli :) Sai läbitud poolmaraton, 21,1 km ajaga 2h ja 50 sekundit peale. Eesmärk sai täidetud. Ilm oli palav, nii 28 kraadi vist. Olid pilved ja päike. Õhku ka eriti polnud, kuid otsus oli tehtud ja võibolla ongi ekstreemsetes tingimustes võistlemine vajalik, seal tulevad välja sinu tugevad ja nõrgad küljed. Ilmselt mulle siiski kuumus sobib, sest võistlust ma ei katkestanud ja joosta oli hea. Rajal annan endale aru ka ja väga alguses ei pinguta. Kui tunnen, et pilt tahab tasku minna, siis tuleb tagasi tõmmata veidi. Kartsin veidi ka jalgade pärast, kas ikka kannatavad asfalti? Kannatavad küll. Rada oli OK ja rahvast polnud ka väga palju - see mulle meeldis kohe väga. Eelnevad kogemused 10 km rajalt Sügisjooksul on olnud ikka hoopis närvilisemad. Algus oli meeldivalt aeglane, tark ei torma ja nii me koos Marikaga alustasime. Läbida tuli 5km ja 16,1 km ring. 5 km rajal kohtasime ka Almat, kes meid saatis esimese ringi lõpuni ja pärast veel finishi eel ergutas. Mulle väga meeldib, kui inimesed kaasa elavad, see annab uskumatult palju jõudu juurde. Ma ise pole ka ergutamisega kitsi. Kui mõnest kaasvõistlejast möödusin ja nägin kui raske tal on, siis ikka ergutasin - ei tea, kas kasu ka oli, aga ma vähemalt püüdsin. Nagu kommentaaridest hiljem lugesin, ei jätkunud joogipunktides vett - see on küll karm, mina õnneks sain, vähemalt vett veel oli. Üks tops läks sisse, kaks pähe - ja küll oli siis hea jälle edasi joosta. Tossud ja riided olid lõpuks läbimärjad, aga sellest polnud midagi. Pärast 8.6 km joogipunkti jäi Marika minust maha ja nii pidin edasise raja üksi läbima. Jõudu oli, rütm oli hea ja 12 kilomeetril tundsin, et võiks tempot tõstma hakata. Ja nii ma siis vaikselt jooksin. Rajal seadsin ise eesmärke, keda kinni püüda. Sihiks ikka naised, niipalju kui neid rajal oli, sest nemad olid otsesed konkurendid. Sain ka need kätte, keda püüda otsustasin ja see tegi enesetunde veel paremaks. Lõpukilomeetritel oli raske, sest jalad nagu tahtsid veel joosta aga vaim hakkas vaikselt raugema. Alma veel ergutas viimasel 100 meetril, tegin mõned kiiremad liigutused ja läbi ta siis saigi. Aga peale igat pikemat pingutust on alati hea tunne, sest ma olin selleks võimeline.

Trenn ja kuumus

Ma ei tea kuidas teil, lugejatel on, aga mul on küll selline tunne, et appi, keerake hapnikku juurde. Tavapärases lesimisasendis või lihtsalt istudes pole see kuumus midagi aga kui trenni teha, siis vist küll koos hapnikumaskiga vm sellist. Eile trennis algas kõik nagu ikka soojendusega ja see vantsimine oli päris mõnus. Et ennast edasi vedada 20 minutit lõigutempos oli aga päris vaevarikas. Sundisin ennast kogu aeg tempo, tempo, tempo aga jalad ei kuulanud sõna ja pulss ei tahtnud ka kuidagi üles minna (esialgu). Joostes oli kogu aeg selline tunne, et andke hapnikku!!! Tuult ka polnud. Oma ringi (11 km) lõpetades oli mu nägu niiii punane, et mööduvad ratturid, kes ka omas mahlas sõitsid, vaatasid mind küll kuidagi pikalt... ja koju jõudes ning peeglisse vaadates selguski see tõsiasi ... nagu keedetudvähk :D(ja peaaegu õige, sest sodiaagimärk ongi mul ju vähk )). Ilm on paraku selline ja miskit pole parata. Samas olen ilmadega rahul, sest mis puhkus see päikeseta ja soojata oleks?!!! Veel veidi ootamist ja saab ka esimese traitloni ära teha, mis on siis 1o juuli Margo Talus. Ilmselt on ilm vähese pilvisusega lääne kaarte tuul 1-6 m/s, mis on soodne ujumiseks, siis ei peaks lainetust olema, aga kõik selgub kohapeal. Lõpetan nüüd tippimise, sest kaenla alt siriseb kogu aeg ja soe õu ootab!
Suvised soovid kõigile!!!

Hooaja esimene triatlon ... olen valmis

Nonii... ehk et esimene triatloni võistlus tähendab seda, et mul on plaanis veel mõni läbida, aga esialgu on see vaid mõte, küll ma siis teada annan, kui tegudeks läheb. Ehk tulete raja äärde kaasa elama või mis iganes.
Oma eelmise aasta postituses lubasin päevikut pidada ja kõik aktiivse tegevuse kirja panna. Pidasin sõna. Samas ei mõelnud ma, et ainult minu lubadusest kirja panna on vähe. Nimelt oma eelmised andmed sisestasin ma oma arvutisse, mis otsustas 31 detsembril sussid püsti visata ja emaplaat ei funktsinud enam. Hetkel on kogu mu info seal, kuid tarkade iti meeste abiga ehk sealt kord ka kätte saan (juba proovitud värk, sest tööasjad ei kannata oodata poolt aastat, need andmed pidin kohe kätte saama).
Niisiis on mul hetkel esitada andmed 1 jaanuarist kuni 30 juunini.
Niisiis loen oma armsast roosast märkmikust järgmist:
JOOKS: 509 km
Ratas: 410 km (mida on vähe, aga arvan, et 14 km läbimiseks täiesti piisav) ja muidugi tuleb kilomeetreid järjest juurde
Ujumine: 3 km (seda ka vähe, aga noh elame üle)
Põhisuund on ikkagi pikamaajooks ja huvi on nüüd poolmaratonid. Augustis tuleb Tallinnas esimene ära proovida.
Mis veel... ega ma kõike saa ju siin kirja panna....konkurentidele ei saa kõike kaarte ka lagedale tuua.
Ootan tugevat konkurentsi ja mida raskemini see naiste esikoha kaitsmine on, seda magusam on hiljem võit. Ja asja tuleb mõistusega võtta, ikkagi sõprade vaheline mõnus võistlus.
Aga ootan põnevusega võistlust ja loodame, et Peipsi sel päeval ei vahuta ja kee, sest lainetust ei soovi ilmselt mitte keegi osalejatest.
Terviseks siis!

Vesijahutusega trenn

...eieiei, see pole hambaarsti juures, vaid ikka jooksutrenn oli vesijahutusega, kus täna sai ikka mõnusalt märjaks! Autosse astudes tulid mõned piisad, aga mida Vooremäele lähemale, seda tumedamaks pilved läksid ja seda tugevam sadu hakkas. Nonii, olime jõudnud oma treeningkohta ja pidime tõdema, et see asus justkui vihmapilve epitsentris. Lootsin, et ehk sääsed vihmaga ei pure ja kallale ei tule. Aga vale mõte! Neile meeldis isegi vesi. Ja on teised alles pirakad - kuulsin oma töökaaslaselt Siirilt (tervitused sulle, kui sa seda loed)Tallinnast, et neil selliseid suuri elukaid ei ole aga vaat meil siin lõunas suisa troopika ja sääsk muudkui kasvab.
Hüppasime autost välja ja heitsime pikemad riided seljast, sest meil siin on ju troopika :) Täna plaani järgi on tõusude jooks (6x500m), mis tähendab seda, et pulsi kõverad on suured ja pulss läheb vahel üsna kõrgeks (eriti tõusude lõpuks - minul kuni 172 L/min). Niisiis alustasime soojendusega ja esimese 10 minutiga olin märg.
Tõusud võtsin esmalt veidi vaiksemalt, sest täna oli väga mõnus joosta. Dušš, mida kogu aeg taevast kaela sadas oli tõeliseks jahutuseks ja seega sai trenninimeks täna vesijahutusega trenn. Jooksime mõnuga, sest ega iga päev sellist lirtsuvat idülli ei koge :D Ja oh seda imestust - selgus, et me polnud ainukesed, kes metsas vihmaga lirtsuval rajal traavisid. Treeninguks on Vooremägi üks väga ilus koht, reljeef on hea ja kunagi ei lähe igavaks.
Tõusud võetud, siis veel väike rahulik lõdvestus ja lirts lärts auto poole tagasi. Tossud olid küll niiiii koledalt mustad ja lirtsuvad aga oligi aeg neid veidi puhastada ja pesta (NB aga mitte pesumasinas, tootja ei soovita).
Mõnusalt rahulolev treenija :)

81 Suurjooks ümber Viljandi järve

Seda jooksu ootasin väga, sest eelmisel aastal see mul hästi ei õnnestunud või ütleme nii, et esmasel osavõtul võtsin asja veidi rahulikumalt ja püüdsin raja läbida nii, et pärast oleks hea tunne ja jõudu ülegi :)
Jooksjaid ja keppareid on sellel võistlusel tõega palju. Distantsiks 12 km. Alati on enne võistlust küsimus - kuidas riietuda? Seni pole mu valik vale olnud, ja alati eelistan pigem vähem kui rohkem. Sel korral oli ilm pilvine ja üsna jahe. Siiski otsustasin, et stardin vaid lühikeses pluusis ja põlvpükstes. Kui stardikoridoris ringi vaatasin, siis tundus kogu aeg, et appi kui õhukeselt ma olen. Mõnedel võis mind vaadates ka külm hakata, aga sorry - see oli taaskord väga õige otsus. Rajal palav ei olnud ja külm ka mitte. Joostes hakkab ju soe :D Rada oli taaskord veidi märg ja mudane. Oma uued tossud tegin (ristisin) mudaga ära, nüüd pole edaspidi enam kahju nendega märjale rajale minna. Joogipunktid sobisid väga hästi ja viimane km ei tundunudki raske. Minu ees oli lõpusirgel ka üks väike poiss, ise nii pisike aga näe jookseb nii kiiresti - mõtlesin ma. Hüüdsin siis talle tagant tulles, et tubli, tubli.... aga mõne hetke pärast kuulsin, kuidas keegi vanem meesterahvas talle midagi läti keeles hõikas. No selge, krt, lätlane - aga siis vene keel abiks ikka! (tänud tolle aja kooliprogrammile, et vene keel suus ja tasuta veel!! - praegused maksavad, et seda õppida :P), korraks sai poiss nagu innustust aga see rauges pisut, mina aga kasutasin hetke ja sööstsin tema "tuulest" välja (häbi mulle) ning staadionile jõudes möödusin ja finisheerusin tema ees ... naa nanna naa naa.... ajaga 1:02:39. Tulbi tubli!!! Koht üldjärjestuses 1311, oma vanuseklassis 23. KM aeg 5:13 Parandasin oma aega umbes täpselt 7 minutit. Muid täpsustusi näeb juba spordiportaalist. Sellest oli mul väga hea meel. Kui finishikoridoris tekkinud ummikust ka läbi pääsesin, kiibist vabanesin, siis oli esimene soov riidesse saada. Vaat pärast oli pisut külm küll. Jooksuga riietehoiu telgi poole rutates, pidin veidi orienteeruma, et see üles leida aga see võttis vaid mõne hetke. Korraldajate poolt antud vesi ja banaan kadusid kui muti auku ja autos sai veel lisa võetud. Lõpp hea kõik hea. Ootame järgmist üritust!

2010 aasta avalöök

... no tegelikult on juba ammu avalöök tehtud aga millegipärast olen ma väga visa neid uudiseid siia kirja panema. Võiks veidi kabedamalt neid tulla..... püüan ehk tulevikus ennast parandada.
Niisiis...
Esimene jooksuvõistlus toimus Karksi-Nuias 10 aprillil, Viljandimaa Noorte MV maanteejooksus. Naistele oli ette nähtud 5 km ja meestele 10 km. Mina koos Marikaga soovisime ikka 10 km joosta ja nii oligi, et oma vanuserühmas olime ainsad naised 10 km-s. Mis nii viga võistelda! Mis mulle aga eriti meeldis oli see, et oli eraldi start ja sai omas tempos joosta. Selline lähe oli mulle esmakordne ja huvitav kogemus. Stardinumbri sain 229 ja startisin teise paarina (koos lasti 5 ja 10 km jooksja). Ma vist ei olegi maininud, et eelmise aasta sügisest kuulun Kipka SKsse ja minu treener on Martin Mooses. Olen väga rahul ja kes tahab teada rohkem klubist, siis kodukas on ka www.kipka.ee. Aga nüüd võistluse juurde tagasi. Rajal oli hea joosta, sest ilmaga vedas kõvasti. Ei olnud vihma ega tugevat tuult. Mulle see sobib. Lõpetasin ajaga 00:49:05. See oli hea algus minu jooksuhooajale. Teen järgnevad postitused eraldi, sest sinna saan lisada ka mõned pildid.

39 Tartu Maraton minu osavõtul

Nonii... võtsin väga pikalt aega, et üldse kirjutama hakata. Aga hirm s-tähega haiguse ees on suur ja pean kiiresti kõik oma mõtted kirja panema, mida ma rajal olles mõtlesin, nägin ja tundsin. Samuti on see heaks memoks minu järgmise etteaste tarvis.
Ettevalmistus
Et üldse sellise mõtte pähe võtsin - selles on süüdi minu teine pool, kes agaralt juba mitmendat aastat läheb maratonile ja tema näost kumab alati midagi enneolematut ja sellist ärevat äraolemist, et ma lihtsalt ei saanud enam pealtvaatajaks jääda ja leppida vaid sellega, et ootan teda finišis ja ergutan oma varbaid ja kaasvõitlejaid.
Kui inimene läheb võistlema, mitte kulgema, siis ta püüab anda endast maksimumi, isegi siis kui tuleb seda teha tagareast. Niisiis olin sellega juba leppinud, et ega ma oma sõitu teha ei saa ja Urmaselt saadud õpetused kulusid marjaks ära (ehk õppisin tema vigadest), sest tema on selle juba läbi teinud :)
Alustame siis treeningutest. Kui omapead treenimine ära tüütas, siis sai otsitud spordiklubi, mis annab vähegi rohkem asjalikku nõu ja teeb treeningplaanid sinu eest ära. Kui vähegi võimalusi on, siis hea tulemuse nimel tasuvad kulutused 100% ära. Kui põhiliselt sai tehtud jooksu ja üks triatlon, siis suusatamine oli nagu loomulik jätk. Tänavune talv on olnud super ja harjutamiseks on kohti isegi valida: minu põhilised lemmikud on Vooremäe ja Tähtvere tendropark, sest lühikesed ringid lihtsalt tüütavad ära ja samas on ka väga rahvarohked. Mainitud paikades on pikemad rajad ja harjutajad hajuvad rajale nii, et saab oma sõitu ja tempot ka arendada. Kui kokku lugeda, siis suusa-kilomeetreid tuli nii 300 või veidi rohkem, ma pole päris kindel, kas see oli piisav või mitte, kuid rahvasportlasele peaks piisama. Treeninguid silmas pidades, tuleb kindlasti viimane nädal puhata ja tagasihoidlikult treenida.
Toitumine
Nädal enne maratoni hakkasin sööma süsivesikuterikkamat toitu. Hommikused pudrud olid algul päris maitsvad, kuid mida lähemale maratonile, seda rohkem tuli ennast sundida, et puder saaks söödud ja siis ... makaronid,makaronid ja veelkord makaronid. Pole pärast maratoni ühtegi makaronitoitu teinud ja ilmselt ei tee ka veel nii paar nädalat. Ja mis seal salata, paar kilo tuli ka juurde :P.
Maratoni hommik
Äratus oli 5:30, sest teatavasti on Otepää start kell 9 ja seekord manitseti kõiki osalejaid et nad varakult juba kohal oleksid. Kuna eelmised aastad olin mina autojuht, kes veab Otepääle ja pärast Elvast koju, siis sel aastal tuli vaadata, mis meile kõige paremini sobiks. Asi on selles, et Urmas sõidab nii 3,5-4h sisse aga minul oli siht 5,5-6h-ga rada läbida, siis kõige parem variant oli autoga Elvasse sõita, parkida ja sealt bussiga Otepääle sõita. TÄNUSÕNAD KORRALDAJATELE VÄGA HEA PARKIMISE ORGANISEERIMISE EEST. Ja et kõik hästi sujuks, ostsime veel eelmise päeva õhtul parkimise- ja bussipiletid ära (eestlaslik hirm, et äkki ei mahu peale, jään maha). Siis võis kindel olla, et Urmas saab niikaua puhata autos, kui mina ükskord pärale jõuan. Otepääle jõudes asusin kohe järjekorda... ikka WC järjekorda, sest kemmerguid oli ikka vähe (ja nagu Marika mainis lühema distantsi stardis oli sama probleem), meestele oli tehtud avatud katusega pissuaar... aga naised? Siis mine ja hinga seda paksu haisu koos des- ja lõhnavedelikuga, mis mul alati sisikonna mulksuma ajab.
Riided sai vahetada telgis, mida soojendas puhur, see oli tõega hea. Kui külm hakkas, sai vähemalt soojas olla ja oodata stardi lähenemist.
Varustus
Kui keegi ütleb, et see pole nii oluline, siis on ja kuidas veel. Riietuse valib igaüks ise ja oma maitse järgi. Seekord oli rajal nii karvaseid kui Elviseid, mina võtsin kostüümivärki vabalt ja võistlesin suusadressis. Eriti tähtis on aga suusad ja määre, mis sul all on, sest laskumistel ja hea libisemise korral on võimalus puhata ja energiat säästa. Lasin oma suusad määrida Extreme poe spetsialistidel ja tagasisede on veel andmata, kuid pean ütlema, et suusad olid imehästi määritud, pidas ja libises väga hästi, sõitsin ikka mõnest päris edukalt mööda just lõpulibisemisega.
Rajal
Otsisin oma stardikoridori üles ja panin suusad alla, vaatasin ka ümberringi, ega mõnda tuttavat näe, aga kahjuks ei olnud ühtegi tuttavat nägu. Mõtlesin, et nüüd on see siis käes, kohe kõlab pauk ja kõik see hull kamp tormab rajale. Stardist oli nii 4 minutit möödas, kui mina ka uhkelt stardist minema sain, startisin lihtsalt viimaste seas - oma viga, et varem selle peale ei tulnud, et maratoni sõita. Aga küll jõuab, oodake vaid...
Esimene laskumine ja tõus - imestasin, et kas tõesti sõidan kõik need 63 kilomeetrit sahka allamäge ja kääri astun ülesmäge`??? Miks ma siis üldse suusad lasin määrida Ja ega põhimõtteliselt kõik tõusud olidki kääris ülesminek ja ise veel mõtlesin vahel mõttes ja vahel isegi valjusti, et miks nad selle raja ära on solkinud, võinuks ju jätta kasvõi 2 äärmist rada jäljega.... aga noh ega seda kõigile ju selgeks jõua teha. Seda sportimise kultuuri võiks ka veidi selgitada, sest paljud sõitsid kepid laiali ja laskumistel tuli tihti hüüda: "KEPID KOKKU!!! " või see, et laskumistel tõstetakse kepid nii kõrgele, et suisa ohtlik on läheneda, kui teine parasjagu laskumisest püsti tõuseb ja oma ülestõstetud kepid alla laseb - seda suusakeppide hoidmist õpetas mulle üks Tartu Suusaklubi tüdruk eelmisel aastal, kes kõnetas mind Tähtvere sprindirajal ja ütles, et muidu läheb kõik hästi aga laskumisel hoia keppe paralleelselt maapinnaga. Ise ju ennast kõrvalt ei näe ja teinekord ei tule see pähegi, rohkem mõtled suusatamistehnikale endale.
Pärast 10 km sai isegi hooga mäest alla lasta ja siis tulid ka minu suusamäärimise hääd omadused välja, algul nagu libises teistega ühtlaselt, aga lõpulibisemine oli tunduvalt parem, vaatasin isegi mõnel möödasõidul tähendusrikkalt teisele konkurendile otsa ja hüüdsin, et kuidas lippab? Esimest teeninduspunkti ootasin juba pikisilmi, sest joogijanu oli nii suur, aga teeninduspunktis sõitsin PowerBar`ist mööda ja pidin rahulduma mustikasupiga - igavesti magus ja läila oli ja nii lubasin endale, et järgmine peatus tuleb kindlalat PowerBar`is.. ja nii ka läks, mulle see jook väga sobis ja panin mitu topsi hinge alla. Et leti äärde jõuda, on kõige targem suusad alt võtta ja minna jala (nagu õige eestlane ikka), sest mehed (naisi oli ju käputäis)armastasid baari leti ette ennast sisse seada ja ega kellelgi ei tulnud pähe, et tagant-tulijad ka juua tahavad. Kolmas ja neljas teeninduspunkt tulid kuidagi väga ruttu, polnud isegi väsinud. Aga vedeliku tarbisin ikka hoolega. Kui nüüd veel energialisanditest rääkida, siis mulle sobivad geelid, batoon külmub ära ja seda on halb järada. Kaasas oli üks geelipakk, mille realiseerisin vist 4das teeninduspunktis ja siis oli veel 20 km finišini. Seal toimus mingi murdepunkt, sest iga kord kui km silti nägin, siis mõtlesin, et mida nad narrivad siin paari km tagant - et palju sul veel sõita jäänud on. Viiendas punktis võtsin kiirelt ühe joogi ja sõitsin edasi, sest kell käel näitas, et 5 ja poole tunniga ma rada ei läbi ja põis hakkas ka endast märku andma - et oleks vaja teha üks pissipeatus. Kui oleks tegu jooksmisega, siis ilmselt oleks ma kohe metsa puu taha tormanud aga suuskadel polnud see nii hull.... kannatasin ikka lõpuni ära. Viimane kohvipaus oli õige mõte kuid jahe kohv keerles mu suus nii 10o meetrit enne kui alla neelasin. Oli tarvis veidi soojendada teist. Pikk lauge rada võttis ikka täiega läbi ja kaua sa ikka paaristõukeid jõuad lükata. Vahelduvtõuget oli hea teha, sest pidamine oli väga hea ja tõuke ajal tundsin, kuidas rütmis hoog kasvab. Veel mõned sajad meetrid enne finišit nägin ühte kustunud vanemapoolset naist, keda püüdsin ergutada (tundsin vist soolist poolehoidu) ja hoogu juurde lisada, sest kohe on finiš..... ta vaatas mulle ebamäärasel pilgul otsa ja mul polnud aega enam miskit juurde lisada, kuid hiljem protokollist vaadates selgus, et tegu oli norrakaga .... :). Ehk sai ta mu mõttele pihta, et ergutasin teda.
Finiš
Ületasin finišijoone ja olin väsinud aga väga õnnelik. Tundus täiesti uskumatu, et 63 km on läbi :D Panin kella kinni ja kohe sain ka medali kaela. Suuski alt võtmata libisesin veidi eemale ja juba tuli tütarlaps ja ulatas minu kollase koti. Olin nii tänulik, et suisa kallistasin teda......emotsioonid olid laes ja mingi pingelanguse tõttu läksid ka silmad vähe märjaks. Kogusin ennast veidi, helistasin Urmasele ja teatasin et olen nüüd ka finishisse jõudnud. Kuna tema oli saanud nii 2 tundi puhata, siis tema sõitis tagasi ja mina istusin kõrval ja rõõmustasin kõiki lähedasi oma saavutusega.
Õhtul protokolli uurides ja mitteametlikke tulemusi sirvides olin rahul, et märk on maha pandud ja naiste seas 205 koht...oma vanusegrupis 46 koht... no Urmas, tee järele :D, meeste konkurentsis on üsna raske oma kohta muidugi parandada, kui oled juba oma võimete piiril, sest välismaine konkurents aina kasvab. Aga vaatame mis järgmine aasta toob. Loodan ise ka paremalt positsioonilt startida ja siis on vaid üks siht: aega parandada.
Aga kõigile naistele, kes maratoni läbi sõitsid: OLETE VÕITJAD!!! Mõelda vaid, ainult 498 (või 489) naist osavõtjate seas. Ja veel üks nupuke suusakultuurist: kui aus olla, siis ega mehed"tahavaatepeeglisse" küll ei vaadanud, kui rada vahetasid (andestust kui mõni viisakas oli ja seda tegi... mõned siiski olid).
Lõpp hea, kõik hea. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam.
Positiivne maratonist