Friday, November 21, 2008

veel mõned mõtted
















Kuidas ma siis ikkagi toime tulin oma juhtimisega Ameerikas, kus on nii palju inimesi, ja nii mitu rida nii vasakul kui ka paremal reas, ja oh seda imet, kõik sõidavad ühes suunas. No ilmsel pole vaja palju mõelda, et suured linnadevahelised ja linnalähedased teed on vähemalt kolme-nelja realised ühes suunas. Ja ma ikka ei jõua ära imestada, et liiklemine ja märgid on tehtud nii lihtsalt, et pole palju vaja pead vaevata, et kuhu ja kuidas keerata, kui ikka paremale punase tulega ei tohi keerata (mis muidu on täiesti normaalne) siis on see ka suurelt kirjas (NO right turn on red), või midagi taolist. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, oli minu esimene sõidukogemus täiesti positiivne. Algul tundus muidugi kõik keerulisem ja raskem, sest pärast magamata ööd ja 12 tunnist reisi oli enestunne teadagi (shitt).





Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma ennast autoroolis tundsin ja varsti olin nagu üks neist.


Aeg millegipärast kaob käest ja nädalane eemalolek oma tavapärasest trennist annab tunda (metsajooks). Tegin ühe proovi ka meie Ihaste jooksurajal, kus õnneks rada oli juba kergelt krõbe ja külmunud, ning joosta oli päris hea, ei vetrunudki nii kohutavalt. Kuid kuna ilmad on juba külmad, pimedad ja märjad,siis otsustasin siiski siserajale üle minna, ehk siis jooks lindi peal. Polnudki kõige hullem, kuigi mulle tundus, et pealepandud tavapärane tempo tundus kiirem kui tava rajal värskes õhus. Ja ilmselt see ongi erinevus õues jooksmise ja lindijooksu vahel. Esile tulevad erinevad mõjurid millega tuleb arvestada. Madli loodab ikka detsembris ka veel õues jooksmisele. Mine tea? Ja siis on meil talle veel mõned varuvariandid pakkuda, nagu ujumine, või suusatamine... Mitu aastat on meil niiöelda mustad jõulud olnud, võiks ju nüüd ka veidi krõbedam talv tulla ja TAHAKS IKKA PÄRIS LUMEL SUUSATADA, kaua võib?

























Friday, November 14, 2008

Hi, I am back from U.S.



What to do, it was my secound time to visit U.S. and this time I did it really in crazy way, in other words, me, from the town with 100 000 inhabitants (Tartu)I decided to rent a car from New York and drive to Philadelphia after 12 h travel! That was really challange, but I couldnt eaven imagin how it might be. But we rented also GPS to find our destination. When we landed in JFK airport, hevy rain and darkness welcome us. Finally, after we sit into the nice new Toyota Camry, our journey began. After several tolls and roads we finally found us from the hotel and got good night sleep. I could say that the traffic wasn´t so frightful, on my secound day I felt like I have been driving here for a long time already. I liked Philadelphia very much.




I had also one assignment to do, I have one very nice and smart girl, my husband niece, Madli, who is studying in Kenyon College, and she needed a number of our good Estonian shocolate, so I took some 1,2 kg and sent to her from Philadelphia, I hope she was very happy when she got it, I know she likes chocolate very mush. Maybe you have question, why not to send it from Estonia? OK, we did it, we made a great birthday pacage for her, but when she got it, the chocolate wasn´t in it! Seems, that it is really a good one and somebody wanted it too. Anyway, next time we will send less amount at one time, maybe the reason was there.




After long conference days, what normally ladies are doing, far far away from home - of course shopping! But this is not very interesting for others?!


............. and the last day of my visit I decided to look around in New York as well.... oohoooo, it was really big city, so many cars, people. We had only few time to look around and where to go? Time Square, it was perfect. The feeling was very good, we went to one saloon and took a drink, looked around and then I thought, it might be good to visit this place one more time. Why not!