Toila

Nädalapäevad tagasi viis mu töö mind Toilasse. Pean ausalt tunnistama, et pole sinna varem sattunud. Võrreldes oma 9 aastase tütrega, on tema rohkem erinevaid Eesti kohti külastanud, kui mina (võimalik, et kunagi põhikooli ajal sai käidud, ent eredaid mälestusi ei meenu küll). Niisiis tuleb seda asjaolu veidi parandada! Tööst ei taha ma midagi kirjutada, esiteks on mul kodukontor ja kellegi tegusid või ütlemisi ei saa ma kommenteerida, teiseks on minu osakonnas vaid kaks inimest, mina siin Eestis ja teine Lätis. Leedust liitub ka kohe kohe üks, siis peaks jälle veidi kergemaks minema.
Niisiis Toila - loomulikult ilus loodus, lahked inimesed ja SPA. Et mul lõbusam oleks, sai ka Madli kaasa meelitatud. Algas kõik väga hästi. jalutasime pärast pikka ja väsitavat koolituspäeva mööda rannaäärt, imetlesime filigraanselt lihvitud kive, tegime pilte, Madli kastis ka oma varbad korraks jääkülma vette (minu arvates ja ka Madli arvates oli vist vee temperatuur kuskil +4 juures). Niiet Madli, algus on tehtud! Jääsupluseni on vaid paar sammu! :D ja oledki sees/vees.
Et õhtusöök oli liiga hilja, siis jooksutrenni otsustasime lükata hommikule. Kui juba SPA siis ka TERMID tuli ära proovida. Käisime Madliga kõik saunad mitu korda läbi, olime soolasaunas, kus sai end mõnuga soolaga sisse määrida, jalataldu sellega hõõruda. Siis aurutasime end. Ka tavasaunad olid mõnusad. Viimaks, kui olime mitu tiiru kompleksile peale teinud, siis avastasime ka katusesauna, kus oli väga hea tugev leil. Pole kunagi katusel saunas käinud - siis oli see jälle esimene kogemus. Ka mullivannis pole varem katusel istunud - on mida meenutada. Sealt sai ka päikeseloojangut vaadata. Iga juhul meenusid mulle Peipsi äärsed jaanipäevad ja muud seal peetud üritused.

Aga siis see õnnetu teine päev. Algus oli paljulubav, sest meie hommikune metsajooks läks täie ette. Aga Madli otsustas ampsata hommikusöögi ajal mingisugust heeringat kollases kastmes, mis sai ilmselt saatuslikuks ja tulemuseks oli toidumürgistus. Kallis Madli, tea, et oleksin teinud su heaks palju rohkem kui tegin, aga koolituse lõpetamine, asjade kokku tassimine jm. võtsid mul aja ära ja lõpuks olime juba Nunnakloostrisse hilinemas. arvan, et parandasin oma vea, kui külastasime lõpuks Tartus apteeki ja ostsime mõned lehed söetablette. Ikka varuga, edaspidiseks ka, kui peaks tarvis minema.

Pühtitsa Nunnakloostri külastus oli ka väga huvitav. Kõik naised kõndisid ümber püha puu kolm ringi, mõtlesid ühele soovile ja see pidi täituma. Eks näe, kas minu soov läheb täide või ei. Kirikud ja sinna juurde kuuluv jutt olid väga harivad, lõpetasime oma ringreisi pühitsetud vee juures.

Lõpuks olime Tartus tagasi, Madli sai emale üle antud, valutava vahelihasega, kuid õhtuks oli ta juba nö "üles ärganud" ja mul hakkas palju kergem. Siis ei olnudki haigus vaid ikka mürgistus.

Lõpp hea, kõik hea.
Lisan ka mõned pildid! Madli saab oma pildid ka kätte, kui mulle külla tuleb!
Ilusat kevadet!

80 Viljandi järve jooks ja Tartu Jooksumaraton

Täna oli erakordselt hea päev!

Kõigepealt muidugi pühapäev, siis emadepäev ja veel Tartu Jooksumaraton, kus ma niiöelda ei võistelnud vaid läbisin 10 km distantsi - ikka joostes. Aga et kõigest järgemööda siis lähen ajas 2 nädalat tagasi, ehk siis Viljandisse.

Viljandi on üks tore Eesti väikelinn, kuigi mind selle linnaga eriti midagi ei seo - siis nüüd leiab ikka põhjusi sinna minna, näiteks kuulsust koguv Viljandi järve jooks (kui mitte arvestada seda, et mu mees otsustas sinna tööle minna! Väga tubli!). Aukartust äratav rajaprofiil tuli läbi teha, seega võtsime nõuks oma meeskonnaga, et enne läheme ja jookseme selle raja läbi. Mõeldud tehtud. Kuna mehe vanemad elavad Karksi-Nuias, siis ühtisime käigud, ehk siis papa sünnipäev sobis väga hästi ajaliselt. Niisiis meie meeskond: mina, Urmas ja Marika võtsime siis laupäeva hommikul nõuks minna jooksurada proovima, aga ilm millegipärast tahtis meid veidi hirmutada, ehk kui olime Viljandi poole teel, siis tuli selline lumesadu, et hetkeks oli kogu maa valge. Aga õnneks vaid hetkeks. Tuult ja vahel ka rahet trotsides alustasime raja läbimist. Ring sai täis nii umbes 1h 15 minutiga, siis oletasin, et joosta võiks nii 1h 5minutiga.

Jooksupäev 1 mai oli ilus ja päikesepaisteline, võtsin nõuks joosta lühikeses ja see oli õige otsus. Algus nagu ikka oli selline rabe ja hüplik, et endale sobiv koht leida, pidi nö jänesehaake tegema. Aga esimene raske tõus pani asja paika ja hiljem oli nagu palju lahedam joosta. Kuna mul kella käel polnud, siis ei olnud mul aimugi, kaua ma juba jooksnud olen, seega jooksin sisetunde järgi. Kuna mul on eelmistest jooksudest pealtvaatajana mälestusi maas lamavatest ja tõmblevatest jooksjatest, siis hoidsin end tagasi ja lõpetasin rõõmsalt ajaga 1:09:12 ja omas vanuseklassis 35 koht. Pole paha, kuigi eeldasin, et jooksen veidi kiiremini. Nagu ka teised osavõtjad oma blogides on maininud, siis polnud ma ainukene :). Aga algus on tehtud, nüüd on võimalus alati tulemusi parandada. Aitäh Marikale, kes leidis ka minust ühe ülesvõtte interneti fotoalbumist, seekord siis tänud keegi Karlapoisile, kes oli jäädvustanud mind ühele pildile :)! Pildil olen poole lühem kaasjooksjast :P.

Vahepeal oli 2 nädalat kerget trenni, et valmistuda siis tänasele jooksumaratonile. Urmas andis trenni kohta nõu, ehk siis kutsume teda koos Marikaga "treeneriks". Mõned päevad enne võistlust hakkasime hommikuks kaerahelbeputru sööma (mis ilmselt käiks suus ringi kui õunamoosi poleks - enda tehtud) ja mõned vees lahustuvad (kihisevad) toidulisandid on ka teretulnud (Magneesium, C vitamiin..). Energiat saab veel geellidest, energiatablettidest..... no mis kellelegi sobib. Hommikul välja vaadates tundus ilm soe ja päikesepaisteline ja valisin spontaanselt jälle lühikese dressi ja metsavahel päikeselõõsas tundus see väga õige valik. Enne starti veel väike soojendus muusika saatel ja siis START! Kuigi tundus, et stardipauk kõlas palju hiljem, kui esimesed liikuma hakkasid, siis jooksma sai hakatud päris varakult, osavõtjaid oli ka palju vähem kui Viljandis (10 km jooksus). Kuna minu jooksutrennid mööduvad põhiliselt metsarajal, siis oli see väga "kodune" rada. Esimesed 2 km läbisime enam vähem Marikaga koos ja tema kell näitas üsna kiiret algust (kuskil 4 min/km) - selle sain pärast finishis teada. Kui oli joostud umbes pool distantsist (5km), siis juhtus minu kõrvale mees, kes just uuris oma kella ja sain teada, et oleme jooksnud kuskil 24 minutit ja veidi peale. Minu kiire arvutus ütles, et kui ma säilitan tempot, siis mul on võimalus oma Tallinna Sügisjooksu aega kõvasti parandada (mis oli 58 minutit ja mõned sekundid peale). See teadmine andis jõudu juurde ja juba oligi teine joogipunkt käes. Limpsasin viimase energiakeeli põske, vesi peale, ja edasi. Olen väga tänulik neile kaasjooksjatele, kes pidasid vajalikuks mind kõnetada ja ergutada (kuna mu nimi on seljapeale trükitud :) ) See oli nii toreeeeeeeee! Lõpusirgel võtsin veel, mis võtta annab ja ületasin finishijoone! Jeeeeeee, missugune ülim tunne see oli. Ja kui veel aega nägin! Seekord siis mitteametlik aeg kodulehelt näitas 0:51:45, ehk siis km aeg 5,14. Hurraa. Naistearvestust tuleb hiljem teha, aga kuna naisi oli tunduvalt vähem, siis on vist ka need uudised head. Nüüd on hea tunne, saunas käidud, emadepäeva kooki söödud ja uni tuleb imehää. Aplaus kõigile rajaläbinutele, kes joostes, kes kõndides :D