Toila

Nädalapäevad tagasi viis mu töö mind Toilasse. Pean ausalt tunnistama, et pole sinna varem sattunud. Võrreldes oma 9 aastase tütrega, on tema rohkem erinevaid Eesti kohti külastanud, kui mina (võimalik, et kunagi põhikooli ajal sai käidud, ent eredaid mälestusi ei meenu küll). Niisiis tuleb seda asjaolu veidi parandada! Tööst ei taha ma midagi kirjutada, esiteks on mul kodukontor ja kellegi tegusid või ütlemisi ei saa ma kommenteerida, teiseks on minu osakonnas vaid kaks inimest, mina siin Eestis ja teine Lätis. Leedust liitub ka kohe kohe üks, siis peaks jälle veidi kergemaks minema.
Niisiis Toila - loomulikult ilus loodus, lahked inimesed ja SPA. Et mul lõbusam oleks, sai ka Madli kaasa meelitatud. Algas kõik väga hästi. jalutasime pärast pikka ja väsitavat koolituspäeva mööda rannaäärt, imetlesime filigraanselt lihvitud kive, tegime pilte, Madli kastis ka oma varbad korraks jääkülma vette (minu arvates ja ka Madli arvates oli vist vee temperatuur kuskil +4 juures). Niiet Madli, algus on tehtud! Jääsupluseni on vaid paar sammu! :D ja oledki sees/vees.
Et õhtusöök oli liiga hilja, siis jooksutrenni otsustasime lükata hommikule. Kui juba SPA siis ka TERMID tuli ära proovida. Käisime Madliga kõik saunad mitu korda läbi, olime soolasaunas, kus sai end mõnuga soolaga sisse määrida, jalataldu sellega hõõruda. Siis aurutasime end. Ka tavasaunad olid mõnusad. Viimaks, kui olime mitu tiiru kompleksile peale teinud, siis avastasime ka katusesauna, kus oli väga hea tugev leil. Pole kunagi katusel saunas käinud - siis oli see jälle esimene kogemus. Ka mullivannis pole varem katusel istunud - on mida meenutada. Sealt sai ka päikeseloojangut vaadata. Iga juhul meenusid mulle Peipsi äärsed jaanipäevad ja muud seal peetud üritused.

Aga siis see õnnetu teine päev. Algus oli paljulubav, sest meie hommikune metsajooks läks täie ette. Aga Madli otsustas ampsata hommikusöögi ajal mingisugust heeringat kollases kastmes, mis sai ilmselt saatuslikuks ja tulemuseks oli toidumürgistus. Kallis Madli, tea, et oleksin teinud su heaks palju rohkem kui tegin, aga koolituse lõpetamine, asjade kokku tassimine jm. võtsid mul aja ära ja lõpuks olime juba Nunnakloostrisse hilinemas. arvan, et parandasin oma vea, kui külastasime lõpuks Tartus apteeki ja ostsime mõned lehed söetablette. Ikka varuga, edaspidiseks ka, kui peaks tarvis minema.

Pühtitsa Nunnakloostri külastus oli ka väga huvitav. Kõik naised kõndisid ümber püha puu kolm ringi, mõtlesid ühele soovile ja see pidi täituma. Eks näe, kas minu soov läheb täide või ei. Kirikud ja sinna juurde kuuluv jutt olid väga harivad, lõpetasime oma ringreisi pühitsetud vee juures.

Lõpuks olime Tartus tagasi, Madli sai emale üle antud, valutava vahelihasega, kuid õhtuks oli ta juba nö "üles ärganud" ja mul hakkas palju kergem. Siis ei olnudki haigus vaid ikka mürgistus.

Lõpp hea, kõik hea.
Lisan ka mõned pildid! Madli saab oma pildid ka kätte, kui mulle külla tuleb!
Ilusat kevadet!