28 Rahvajooks

Tegin ära! Olen tubli :) Sai läbitud poolmaraton, 21,1 km ajaga 2h ja 50 sekundit peale. Eesmärk sai täidetud. Ilm oli palav, nii 28 kraadi vist. Olid pilved ja päike. Õhku ka eriti polnud, kuid otsus oli tehtud ja võibolla ongi ekstreemsetes tingimustes võistlemine vajalik, seal tulevad välja sinu tugevad ja nõrgad küljed. Ilmselt mulle siiski kuumus sobib, sest võistlust ma ei katkestanud ja joosta oli hea. Rajal annan endale aru ka ja väga alguses ei pinguta. Kui tunnen, et pilt tahab tasku minna, siis tuleb tagasi tõmmata veidi. Kartsin veidi ka jalgade pärast, kas ikka kannatavad asfalti? Kannatavad küll. Rada oli OK ja rahvast polnud ka väga palju - see mulle meeldis kohe väga. Eelnevad kogemused 10 km rajalt Sügisjooksul on olnud ikka hoopis närvilisemad. Algus oli meeldivalt aeglane, tark ei torma ja nii me koos Marikaga alustasime. Läbida tuli 5km ja 16,1 km ring. 5 km rajal kohtasime ka Almat, kes meid saatis esimese ringi lõpuni ja pärast veel finishi eel ergutas. Mulle väga meeldib, kui inimesed kaasa elavad, see annab uskumatult palju jõudu juurde. Ma ise pole ka ergutamisega kitsi. Kui mõnest kaasvõistlejast möödusin ja nägin kui raske tal on, siis ikka ergutasin - ei tea, kas kasu ka oli, aga ma vähemalt püüdsin. Nagu kommentaaridest hiljem lugesin, ei jätkunud joogipunktides vett - see on küll karm, mina õnneks sain, vähemalt vett veel oli. Üks tops läks sisse, kaks pähe - ja küll oli siis hea jälle edasi joosta. Tossud ja riided olid lõpuks läbimärjad, aga sellest polnud midagi. Pärast 8.6 km joogipunkti jäi Marika minust maha ja nii pidin edasise raja üksi läbima. Jõudu oli, rütm oli hea ja 12 kilomeetril tundsin, et võiks tempot tõstma hakata. Ja nii ma siis vaikselt jooksin. Rajal seadsin ise eesmärke, keda kinni püüda. Sihiks ikka naised, niipalju kui neid rajal oli, sest nemad olid otsesed konkurendid. Sain ka need kätte, keda püüda otsustasin ja see tegi enesetunde veel paremaks. Lõpukilomeetritel oli raske, sest jalad nagu tahtsid veel joosta aga vaim hakkas vaikselt raugema. Alma veel ergutas viimasel 100 meetril, tegin mõned kiiremad liigutused ja läbi ta siis saigi. Aga peale igat pikemat pingutust on alati hea tunne, sest ma olin selleks võimeline.