MT Triatlon

2009 aasta 11 juulil toimus Margo Talu Triatloni võistlus, sprindidistantsid: ujumine 250m+ratas 14 km+jooks 3,2km.

Võistlus on möödas ja kõik on nii rahul kui nad olla saavad. Mina olen väga rahul, kuna minu käes on võidukarikas, mida saan imetleda terve aasta oma kaminasimsil.

Kui aus olla, siis nägin ma selle nimel ikka vaeva ka. Hetkel ei saa ma öelda, kui palju ma selleks jooksin, ratast sõitsin või ujusin, kuid hakkasin juuni keskel 2009 päevikut pidama, siis on võimalik järgmise triatloni eel öelda, palju ma aasta jooksul harjutanud olen. Treeningutega alustasin ma eelmise aasta aprillis. Niisiis on terve aasta ja natukene peale harjutatud. Plaanis on veel mõnest võistlusest osa võtta, niiöelda harrastaja kategoorias.

Võistluse eel olid mõningad kahtlused just ujumises, sest võistlus toimus Peipsi järves, mis teatavasti on vahel ikka väga vägevate lainetega (juhtus nii, et nädal enne käisime me võistluskohta kaemas ja ujumas, aga siis oli laine vist kohati ikka 1 meetrine ). Kuna ma ennast ikka ei tunne nagu "kala vees", siis hoidsin pöialt, et võistluspäeval oleks siledam veepind - ja nii ta läks (kui välja arvata teiste võistlejate tugevad siplevad ponnistused, mis lainetust tekitasid, teinekord isegi pritsivat :))

Niisiis kõlas stardipauk ja kõik see 27 osalejat tormas vette tähistatud poide poole. Turvalisuse mõttes oli rada piki rannikut, et see, kes ära väsib, saab jalad põhja panna ja puhata. Kuna seda sigimist, sagimist oli palju ja iga mees ujus sellist trajektoori pidi nagu välja parasjagu tuli, siis ma järgisin kaasvõistlejaid ega hakanud oma jõu meetoditega teisi segama, lõpetasin arvatavasti kuskil keskpaigas ja ratta juurde tormates olid käed nii pehmed, et kiivririhmade kinnisurumisega oli ikka tükk tegu. Ratta selga sain kiiresti ja nii ma siis väntasin vastutuult. Algul oli ka väike grupp mehi, kelle ees ma algul olin, siis võtsin nende tuulde, aga ilmselt oli nende lihas vähe kabedam, ja nii jäin ma kogu võistluse ülejäänud etapil üksinda. Mõned mehed veel möödusid must viimasel sirgel ja soovisid mulle jõudu.

Enne rattalt maha hüppamist võtsin käigud väiksemaks ja väntasin niiöelda lihased lõdvemaks, et poleks nii kange jooksule üle minna. Seda üleminekut harjutasin ka nii kuu aega. Aga kui võistlusmoment on käes, siis käib see kõik kuidagi teistmoodi ikkagi. Ratas ja kiiver kukkusid murule ja jooksu algus polnudki nii väga kange. Juba esimesel 200 meetril sain need kanged mehed kätte, kes must möödusid rattaga ja jõudu soovisid, ning nagu viisakusest nende vastu soovisin neile omakorda jõudu ja ütlesin, et vaatame, kus need konkurendid on, lähme võtame kinni. Aga ilmselt polnud see neile väga suureks motivaatoriks. Ja nii ma siis jälle jooksin oma tempos uhkes üksinduses edasi. Enne rattavahetuskoridolri jõudmist hõigati mulle et olen 15 kohal (ehk siis meeste arvestuses, naisi enne mind pole nähtud). Tempo oli mul hea ja niisiis sain ma veel 6 meest kätte. See kuues oli see kõikse visam -Aare-, ei tahtnud kuidagi maha jääda. ÜHE ASJA PEAN KÜLL LISAMA, ET AARE KÄEST SAIN JUUA! Ma pakkusin küll, et kas ta metsmaasikaid ei taha korjama jääda, aga ta vastas, et ainult koos minuga. See plaan kahjuks ei sobinud hetkel minu omaga ja nii me jätkasime koos kuni jõudsime lõpusirgele, kiirendas tema, kiirendasin ka mina, aga siis panin viimase käigu sisse ja nii läbisin finishi enne teda. Hurraa!!! Olin 9 mees aga esimene naine, lõpuaeg 53.43. Olen rahul. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis sel aastal oli ujumisdistants pikem (kuna eelmine aasta oli veetemperatuur vaid 15 kraadi soe, siis oli rada lühike) ja jooksurada oli raskem - pehmel pinnasel.

Pärast võistlust tegin ka venituse, mis kuulub minu treeningrutiini juurde.

Võistluspilte -ja videot veel pole, kuna operaatorid veel tegelevad nende formaatimisega, kuid diplom on mul käes ja seda võite vaadata küll.

Üliõnnelik triatlonist :-) Anneli

Toila

Nädalapäevad tagasi viis mu töö mind Toilasse. Pean ausalt tunnistama, et pole sinna varem sattunud. Võrreldes oma 9 aastase tütrega, on tema rohkem erinevaid Eesti kohti külastanud, kui mina (võimalik, et kunagi põhikooli ajal sai käidud, ent eredaid mälestusi ei meenu küll). Niisiis tuleb seda asjaolu veidi parandada! Tööst ei taha ma midagi kirjutada, esiteks on mul kodukontor ja kellegi tegusid või ütlemisi ei saa ma kommenteerida, teiseks on minu osakonnas vaid kaks inimest, mina siin Eestis ja teine Lätis. Leedust liitub ka kohe kohe üks, siis peaks jälle veidi kergemaks minema.
Niisiis Toila - loomulikult ilus loodus, lahked inimesed ja SPA. Et mul lõbusam oleks, sai ka Madli kaasa meelitatud. Algas kõik väga hästi. jalutasime pärast pikka ja väsitavat koolituspäeva mööda rannaäärt, imetlesime filigraanselt lihvitud kive, tegime pilte, Madli kastis ka oma varbad korraks jääkülma vette (minu arvates ja ka Madli arvates oli vist vee temperatuur kuskil +4 juures). Niiet Madli, algus on tehtud! Jääsupluseni on vaid paar sammu! :D ja oledki sees/vees.
Et õhtusöök oli liiga hilja, siis jooksutrenni otsustasime lükata hommikule. Kui juba SPA siis ka TERMID tuli ära proovida. Käisime Madliga kõik saunad mitu korda läbi, olime soolasaunas, kus sai end mõnuga soolaga sisse määrida, jalataldu sellega hõõruda. Siis aurutasime end. Ka tavasaunad olid mõnusad. Viimaks, kui olime mitu tiiru kompleksile peale teinud, siis avastasime ka katusesauna, kus oli väga hea tugev leil. Pole kunagi katusel saunas käinud - siis oli see jälle esimene kogemus. Ka mullivannis pole varem katusel istunud - on mida meenutada. Sealt sai ka päikeseloojangut vaadata. Iga juhul meenusid mulle Peipsi äärsed jaanipäevad ja muud seal peetud üritused.

Aga siis see õnnetu teine päev. Algus oli paljulubav, sest meie hommikune metsajooks läks täie ette. Aga Madli otsustas ampsata hommikusöögi ajal mingisugust heeringat kollases kastmes, mis sai ilmselt saatuslikuks ja tulemuseks oli toidumürgistus. Kallis Madli, tea, et oleksin teinud su heaks palju rohkem kui tegin, aga koolituse lõpetamine, asjade kokku tassimine jm. võtsid mul aja ära ja lõpuks olime juba Nunnakloostrisse hilinemas. arvan, et parandasin oma vea, kui külastasime lõpuks Tartus apteeki ja ostsime mõned lehed söetablette. Ikka varuga, edaspidiseks ka, kui peaks tarvis minema.

Pühtitsa Nunnakloostri külastus oli ka väga huvitav. Kõik naised kõndisid ümber püha puu kolm ringi, mõtlesid ühele soovile ja see pidi täituma. Eks näe, kas minu soov läheb täide või ei. Kirikud ja sinna juurde kuuluv jutt olid väga harivad, lõpetasime oma ringreisi pühitsetud vee juures.

Lõpuks olime Tartus tagasi, Madli sai emale üle antud, valutava vahelihasega, kuid õhtuks oli ta juba nö "üles ärganud" ja mul hakkas palju kergem. Siis ei olnudki haigus vaid ikka mürgistus.

Lõpp hea, kõik hea.
Lisan ka mõned pildid! Madli saab oma pildid ka kätte, kui mulle külla tuleb!
Ilusat kevadet!

80 Viljandi järve jooks ja Tartu Jooksumaraton

Täna oli erakordselt hea päev!

Kõigepealt muidugi pühapäev, siis emadepäev ja veel Tartu Jooksumaraton, kus ma niiöelda ei võistelnud vaid läbisin 10 km distantsi - ikka joostes. Aga et kõigest järgemööda siis lähen ajas 2 nädalat tagasi, ehk siis Viljandisse.

Viljandi on üks tore Eesti väikelinn, kuigi mind selle linnaga eriti midagi ei seo - siis nüüd leiab ikka põhjusi sinna minna, näiteks kuulsust koguv Viljandi järve jooks (kui mitte arvestada seda, et mu mees otsustas sinna tööle minna! Väga tubli!). Aukartust äratav rajaprofiil tuli läbi teha, seega võtsime nõuks oma meeskonnaga, et enne läheme ja jookseme selle raja läbi. Mõeldud tehtud. Kuna mehe vanemad elavad Karksi-Nuias, siis ühtisime käigud, ehk siis papa sünnipäev sobis väga hästi ajaliselt. Niisiis meie meeskond: mina, Urmas ja Marika võtsime siis laupäeva hommikul nõuks minna jooksurada proovima, aga ilm millegipärast tahtis meid veidi hirmutada, ehk kui olime Viljandi poole teel, siis tuli selline lumesadu, et hetkeks oli kogu maa valge. Aga õnneks vaid hetkeks. Tuult ja vahel ka rahet trotsides alustasime raja läbimist. Ring sai täis nii umbes 1h 15 minutiga, siis oletasin, et joosta võiks nii 1h 5minutiga.

Jooksupäev 1 mai oli ilus ja päikesepaisteline, võtsin nõuks joosta lühikeses ja see oli õige otsus. Algus nagu ikka oli selline rabe ja hüplik, et endale sobiv koht leida, pidi nö jänesehaake tegema. Aga esimene raske tõus pani asja paika ja hiljem oli nagu palju lahedam joosta. Kuna mul kella käel polnud, siis ei olnud mul aimugi, kaua ma juba jooksnud olen, seega jooksin sisetunde järgi. Kuna mul on eelmistest jooksudest pealtvaatajana mälestusi maas lamavatest ja tõmblevatest jooksjatest, siis hoidsin end tagasi ja lõpetasin rõõmsalt ajaga 1:09:12 ja omas vanuseklassis 35 koht. Pole paha, kuigi eeldasin, et jooksen veidi kiiremini. Nagu ka teised osavõtjad oma blogides on maininud, siis polnud ma ainukene :). Aga algus on tehtud, nüüd on võimalus alati tulemusi parandada. Aitäh Marikale, kes leidis ka minust ühe ülesvõtte interneti fotoalbumist, seekord siis tänud keegi Karlapoisile, kes oli jäädvustanud mind ühele pildile :)! Pildil olen poole lühem kaasjooksjast :P.

Vahepeal oli 2 nädalat kerget trenni, et valmistuda siis tänasele jooksumaratonile. Urmas andis trenni kohta nõu, ehk siis kutsume teda koos Marikaga "treeneriks". Mõned päevad enne võistlust hakkasime hommikuks kaerahelbeputru sööma (mis ilmselt käiks suus ringi kui õunamoosi poleks - enda tehtud) ja mõned vees lahustuvad (kihisevad) toidulisandid on ka teretulnud (Magneesium, C vitamiin..). Energiat saab veel geellidest, energiatablettidest..... no mis kellelegi sobib. Hommikul välja vaadates tundus ilm soe ja päikesepaisteline ja valisin spontaanselt jälle lühikese dressi ja metsavahel päikeselõõsas tundus see väga õige valik. Enne starti veel väike soojendus muusika saatel ja siis START! Kuigi tundus, et stardipauk kõlas palju hiljem, kui esimesed liikuma hakkasid, siis jooksma sai hakatud päris varakult, osavõtjaid oli ka palju vähem kui Viljandis (10 km jooksus). Kuna minu jooksutrennid mööduvad põhiliselt metsarajal, siis oli see väga "kodune" rada. Esimesed 2 km läbisime enam vähem Marikaga koos ja tema kell näitas üsna kiiret algust (kuskil 4 min/km) - selle sain pärast finishis teada. Kui oli joostud umbes pool distantsist (5km), siis juhtus minu kõrvale mees, kes just uuris oma kella ja sain teada, et oleme jooksnud kuskil 24 minutit ja veidi peale. Minu kiire arvutus ütles, et kui ma säilitan tempot, siis mul on võimalus oma Tallinna Sügisjooksu aega kõvasti parandada (mis oli 58 minutit ja mõned sekundid peale). See teadmine andis jõudu juurde ja juba oligi teine joogipunkt käes. Limpsasin viimase energiakeeli põske, vesi peale, ja edasi. Olen väga tänulik neile kaasjooksjatele, kes pidasid vajalikuks mind kõnetada ja ergutada (kuna mu nimi on seljapeale trükitud :) ) See oli nii toreeeeeeeee! Lõpusirgel võtsin veel, mis võtta annab ja ületasin finishijoone! Jeeeeeee, missugune ülim tunne see oli. Ja kui veel aega nägin! Seekord siis mitteametlik aeg kodulehelt näitas 0:51:45, ehk siis km aeg 5,14. Hurraa. Naistearvestust tuleb hiljem teha, aga kuna naisi oli tunduvalt vähem, siis on vist ka need uudised head. Nüüd on hea tunne, saunas käidud, emadepäeva kooki söödud ja uni tuleb imehää. Aplaus kõigile rajaläbinutele, kes joostes, kes kõndides :D

Loodus kutsub

Ahh, missugune nädalavahetus oli...... selline soe ja päikesepaisteline. Tuul oli ainus, mis oma jõudu näitas ja tugevalt männi ja kuuse latvu räsis. Aga et kus ja kuidas, siis läheme ajas tagasi laupäeva hommikusse.

Korjasime oma kompsud kodus kokku, põikasime veel mõnesse ehituspoodi sisse ja võtsime siis suuna suvilasse. Asukoht on hea, kauni kääpa jõe kaldal (asukoht ... õpitakse koolis juba 3 klassis, kuigi ise sain selle jõe nime teada alles siis, kui õe käest tema osaluse välja ostsin). Aga see selleks.

Nagu Urmasele alati meeldib mind ärritada oma plaanimajandusega (isegi puhkepäevadel), siis sel korral oli meie plaan uue puupliidi ehitamine - loomulikult ikka alustada. Vana "Pioneer" pliit oli ostetud nii ammu aega tagasi ja see oli juba koost lagunemas. Selle lammutamine oli üsna lihtne - kuigi suurema töö tegi Urmas ise ära. Niisiis oli minu ülesandeks endale ka vajalik tegevus leida, sest kahekesi ei mahu nurka tööd tegema ja mina ja ehitus - no need küll kokku ei sobi. Mina olen see finantseerija pool. Jätsin siis Urmase tuppa askeldama, läksin aeda ja nautisin hetke seda tõeliselt sooja kevadpäeva.

Lasin silmadel üle õue käia ja juba märkasin, millega ma siis need kaks päeva sisustan - vanade õunapuude tagasilõikamine. Need on minu mäletamist mööda istutatud juba siis, kui isa suvila ehitust alustas, mõned on ka nooremad, sest tänu jõe lähedusele on meil ka hulganisti vesirotte, kes isuga uute puude juuri sõid. Lõpuks tõmbasid vaid kuivanud varre maa seest välja. Need vanad puud on lastud ka õite kõrgeks kasvada, niiet ma turnisin nagu ahv puude latvades - ühes käes saag ja teisega hoidsin end ladvas kinni. Aga ladvad langesid ja noorenduskuur oli kahe päevaga tehtud. Õhtuks tundus, nagu oleksin käsivartele trenni teinud, siis ilmselt läkski asja ette.

Aga kui lapsed on ka kaasas, siis tuleb neile ka ju tegevust leida. Saatsin nad esmalt kohe jõe äärde, et las püüavad kala. Vanaisa kingitud õng oli seinal ootamas ja kaevasime ka ühe rasvasema ussikese mullast välja. Kuid nagu hiljem selgus, oli kalapüügi jaoks veel veidi vara, üks onu olla lastele öelnud, et liiga külm veel, alles läks soojaks. No ju siis tuleb vanemaid inimesi uskuda. Üks huvitav tähelepanek veel, millegipärast saavad minu kummikud alati märjaks, kui kala õngitsen, nii juhtus ka seekord, kui püüdsin õnge ikka veele lähemale sättida ja .... plärtsti, olin jalgupidi vees. Ju siis pingutasin üle. Aga vesi polnudki nii jäiselt külm :D Aga jõe ääres ja metsa all oli veel huvitavaid tähelepanekuid. Tundus, et tõesti loodus alles ärkab. Helarile meeldivad hullumoodi kõiksugu mutukad ja konnad. Konna leidmine oli lastele nii suureks sündmuseks. Mis just kärnkonni puudutab, siis neid hakkas päeva jooksul ikka juurde tekkima, ja nii tore oli neid märgata, kuidas nad kõik ühte suunda liiguvad, ikka sinna poole, kus nad ise on pärit, ehk oma veekogusse. Toimus tõeline konnade ränne. Oli ka suuremaid, kellel seljas väiksem ja nii nad tuterdasid jõe poole, ega lasknud ümbritseval ennast häirida lasta.

Nii maalähedane nädalavahetus koos konnadega. :D

HAPPY EASTER

Nii kui valgemaks läheb ja päikest tihedamini taevakaarel näha on, siis hakkab endas ka miski elavnema. Näpud ootavad sinasõprust musta mullaga ja ise kipud ka rohkem õue vaatama. Seda, et aprillis veel lund võib näha ja maa külmunud, pole enam ammu mingi nali.

Aga see-eest ettevalmistusi saab ikkagi teha ja seda ma olen ka teinud. Nimelt kasvavad mu aknalaual väikesed potipõllumajanduse alged, ehk midagi rohelist. Maalt saadud sügisesed sibulad hakkasid rohelisi varsi nii jõudsalt välja ajama, et mõtlesin, miks siis mitte endale veidi rohelist sibulat kasvatada.

Muud alged on ikka lillenduse jaoks - armastan lilli ja nende eest hoolitseda. Lisan ka mõned pildid oma kirsiõitega okstest ja nisuorasest, mille sees kunstkrookuse õied nii ehedad välja näevad.

Aias on märkamatult lumi kadunud ja kuiv ka, see eest meie naabritel oli vahepeal selline "bassein" õue peal, et mine või ujuma. Igaks juhuks jätan talisupluse kaugemasse tulevikku, kui sellest kõigest muust aktiviteedist nagu ujumisest, jooksmisest rullitamiset ja rattasõidust aega üle jääb või millestki loobun.

Ülestõusmispüha on käes ja kõik pered otsivad poodidest valgeid mune, mida värvida, keeta ja pärast koksimist põske pista. Aga mis siis kui neid pole, on ainult pruunid? :D No vastaksin siis nii nagu üks meesterahvas täna basseinis omasoost kaaslasele vastas (kellel oli sama mure, et mida ma siis värvin, kui muna pruun), et no siis polegi ju vaja värvida, saad juba värvitud munad! :D Mina muidugi puristasin vees, ujusin edasi ja mõtlesin endamisi, et vaat kui tore, et mehed ka munade pärast muretsevad. Vot nii.

Häid PÜHI, Happy Easter!!!

Tere tere kevade

nonii, ei teagi millest kohe alustada,

võibolla sellest, et vahepeal on aeg kulunud nagu kevadine lumi ja ma pole isegi jõuludest kirjutanud. Kas see oli juhus, aga igatahes taevataadike oli sel talvel lumega eriti lahke. Ja suusatama minnes võis rahuliku südamega ka juba päevi valida, kas lähen täna või homme, ehk siis millal on paremad tingimused ja ka pikemaid plaane teha. Sai nii mõnigi kord ka Kekkose rada proovida ja metsa nautida (enne pidi muidugi mäest üles rühkima). Aga tasub endaga kaasa kutsuda kaaslasi, kes pole sinust väga üle, ehk et jõuab ka loodust vaadata ja saab ka mõne sõna vahetada :D Suusatamine on üks hiiglama hea tegevus!

Veel tegudest, millega hakkama saime, nimelt

võtsime veidi vaevaks ja puhastasime aiatagust metsa (kuigi pole oma), siis suvel hea sealt läbi käia jõe äärde. Lapsed tundsid mõnu lõkkest ja selle surkimisest toigastega, mis otsast põlema läksid ja lõkkest välja tõstes mõnusalt suitsesid. Jõe jää oli ka nii paks, et mootorsaag ei võtnud seda läbigi. Igal juhul oli seda hea teada, et jõejääl kõndimine on turvaline. Ja et lastel veel lõbusam oleks, võtsid nad välja ka muuks otstarbeks või suvel kasutatavad mänguasjad: Helari leidis oma armsa kollase auto, mille seljas ta uljalt metsakallakust alla tuhises, rohkem muidugi uperkuuditas aga vahva ikkagi. Helen muidugi oli kurb, et ta ise enne selle peale ei tulnud (nagu neil ikka, et kes ees see mees) aga siis tuli tal meelde, et me olime just kodust titavanni kaasa võtnud (see vann, kus ilmselt me kõik oleme kord sees sulistanud, mida hiljem täiustati erinevate variantidega). Sellega oli igati äge künkast alla lasta, isegi venna tundis kadedust.

Ootan juba pikisilmi jooksurajale naasmist. Lindijooks on nüri ja eriti veel siis kui ta sulle tahab ise dikteerida, millise kiiruse ja kaldega treenid. Nimelt viskab ta ennast lihtsalt errorisse ja kui sa ei vaata kaua oled treeninud, siis alga aga otsast peale. Ja jonnib nagu laps. Ja ega maaletoojad ise ka ei ole kursis kui häda käes. Kui ise ikka seda fucking manuali läbi ei loe ja eksperdiks ei saa, siis oledki mudas :P. Aga väike avajooks on siiski juba tehtud.... mööda Eesti Rahva Muuseumi uhkest aiast avaruste poole...

Kevade võtsin vastu puhaste akendega ja mõnusalt Marikaga kohvi juues. Aknalaual ootavad seemned idanemist musta mulla peal ja kirsioksad vees, et oma roosakasvalged nupud avada ja särada!