Loodus kutsub

Ahh, missugune nädalavahetus oli...... selline soe ja päikesepaisteline. Tuul oli ainus, mis oma jõudu näitas ja tugevalt männi ja kuuse latvu räsis. Aga et kus ja kuidas, siis läheme ajas tagasi laupäeva hommikusse.

Korjasime oma kompsud kodus kokku, põikasime veel mõnesse ehituspoodi sisse ja võtsime siis suuna suvilasse. Asukoht on hea, kauni kääpa jõe kaldal (asukoht ... õpitakse koolis juba 3 klassis, kuigi ise sain selle jõe nime teada alles siis, kui õe käest tema osaluse välja ostsin). Aga see selleks.

Nagu Urmasele alati meeldib mind ärritada oma plaanimajandusega (isegi puhkepäevadel), siis sel korral oli meie plaan uue puupliidi ehitamine - loomulikult ikka alustada. Vana "Pioneer" pliit oli ostetud nii ammu aega tagasi ja see oli juba koost lagunemas. Selle lammutamine oli üsna lihtne - kuigi suurema töö tegi Urmas ise ära. Niisiis oli minu ülesandeks endale ka vajalik tegevus leida, sest kahekesi ei mahu nurka tööd tegema ja mina ja ehitus - no need küll kokku ei sobi. Mina olen see finantseerija pool. Jätsin siis Urmase tuppa askeldama, läksin aeda ja nautisin hetke seda tõeliselt sooja kevadpäeva.

Lasin silmadel üle õue käia ja juba märkasin, millega ma siis need kaks päeva sisustan - vanade õunapuude tagasilõikamine. Need on minu mäletamist mööda istutatud juba siis, kui isa suvila ehitust alustas, mõned on ka nooremad, sest tänu jõe lähedusele on meil ka hulganisti vesirotte, kes isuga uute puude juuri sõid. Lõpuks tõmbasid vaid kuivanud varre maa seest välja. Need vanad puud on lastud ka õite kõrgeks kasvada, niiet ma turnisin nagu ahv puude latvades - ühes käes saag ja teisega hoidsin end ladvas kinni. Aga ladvad langesid ja noorenduskuur oli kahe päevaga tehtud. Õhtuks tundus, nagu oleksin käsivartele trenni teinud, siis ilmselt läkski asja ette.

Aga kui lapsed on ka kaasas, siis tuleb neile ka ju tegevust leida. Saatsin nad esmalt kohe jõe äärde, et las püüavad kala. Vanaisa kingitud õng oli seinal ootamas ja kaevasime ka ühe rasvasema ussikese mullast välja. Kuid nagu hiljem selgus, oli kalapüügi jaoks veel veidi vara, üks onu olla lastele öelnud, et liiga külm veel, alles läks soojaks. No ju siis tuleb vanemaid inimesi uskuda. Üks huvitav tähelepanek veel, millegipärast saavad minu kummikud alati märjaks, kui kala õngitsen, nii juhtus ka seekord, kui püüdsin õnge ikka veele lähemale sättida ja .... plärtsti, olin jalgupidi vees. Ju siis pingutasin üle. Aga vesi polnudki nii jäiselt külm :D Aga jõe ääres ja metsa all oli veel huvitavaid tähelepanekuid. Tundus, et tõesti loodus alles ärkab. Helarile meeldivad hullumoodi kõiksugu mutukad ja konnad. Konna leidmine oli lastele nii suureks sündmuseks. Mis just kärnkonni puudutab, siis neid hakkas päeva jooksul ikka juurde tekkima, ja nii tore oli neid märgata, kuidas nad kõik ühte suunda liiguvad, ikka sinna poole, kus nad ise on pärit, ehk oma veekogusse. Toimus tõeline konnade ränne. Oli ka suuremaid, kellel seljas väiksem ja nii nad tuterdasid jõe poole, ega lasknud ümbritseval ennast häirida lasta.

Nii maalähedane nädalavahetus koos konnadega. :D