Minu elu teine Tartu Maraton

Aeg möödub nii ruttu, et alles see oli, kui ma hommikul iseendaga võitlesin ja sisendasin endale, et see, mis kohe juhtuma hakkab, on põnev. No esimesed 20 km küll polnud, kui teiste sabas pidi kogu aeg konutama. Aga hiljem mõtlesin, et oleks seda jõudu rohkem olnud.... Sellel aastal on lund taaskord rohkelt antud ja see, kes suusatada pole saanud, pole küll ühtki vabandust (kui muidugi suusad on :) )
Talv on ikka omanäoline ja annab tüütu lumelükkamise kõrvale ka midagi hingele - kes on käinud kargel talvepäeval metsavahel suusatamas, see peaks aru saama, mida ma silmas pean :)

Oleme Marikaga käinud maratonirajal mitmeid kordi ja ka kõik vägevad sõidud kirja pannud spordikeskuses (seal, kus maratoni rada oma lõpu saab - Elva lähedal). Ootusärevus kasvab ja seekord on ilm välja valinud ilmselt üsna krõbeda kingituse nendele, kes starti lähevad.

Olen ka igatahes 63 km stardis ja oma vägeva sõidu teen ma igatahes.

Päris optimistlik osaleja nr. 3199 :)

Privaatsus

Vahepalaks pakun täiesti teisest valdkonnast kogemust. Muidu ainult sport ja sport.
Elame igaüks tavapärast argielu ega pööra igasugustele telefoni kaudu kaubapakkujatele tõsist tähelepanu, sest ega eestlane pole kunagi julgenud "põrsast kotis osta" ehk teisisõnu tahan ikka oma silmaga näha ja käega katsuda. Mõned on selle ära tabanud ja kunagi sai pika pealekäimisele lubatud tulla esitlema Kirbyt - seda ime tolmuimejat. Mingi aeg oli vaikus ja hiljuti tabas mind küll ootamatu üllatus või ehk isegi ehmatus.
Peres kasvab kaks last, üks juba viiendas teine alles alustas esimest klassi. Kuna sidepidamine on tänapäeval hädavajalik, siis sai ka noorema lapse jaoks sõlmitud leping, et harjutada emmele helistamist. Tavaliselt ma ei kontrolli kes lastele helistavad ja tavaliselt ma ka ise ei vasta nende telefonidele, kui ma näen, et tuttav number helistab.
Mingi juhuse läbi olin oma noorema lapse telefoni lähedal, kui see äkki ühel õhtul kella 18-19 vahel helises. Mõtlesin, et huvitav, kes talle võiks helistada. Tal oli number veel nii uus, et isegi vanaisa, vanaema veel numbrit ei tea. Vastasin ja jäin ootama... küsiti, et kas Anneli räägib.....jäin korra nagu mõttesse, et mis moodi.....siis ähmasin segaduses olles, et jah, mina aga kes küsib? Agaralt hakati tuttavat juttu ajama, et operaator Tõrva kontorist helistab...??? ei saa aru....küsisin veelkord et kes helistab? jälle sama algus, et helistan teile Tõrva kontorist teie tuttava soovitusel.... no siis koitis mul - Jälle see Kirby. Kunagi varem oli sama jutt minu vanema lapse telefonil ja siis ma nagu ei mõistnud, et miks nad talle helistavad. Nüüd äkki nägin nende tegevuse läbi ja hakkasin uurima:
1. küsisin, et kus te selle numbri saite? Kas tõesti tuttav Maali (nimi muudetud) soovitas?
Ahhaa, juba jäite vahele - mõtlesin ma
2. Aga millal ta seda soovitas? vastati et ...septembril! Mina vastu, et aga väga huvitav, sest seda numbrit alles hakkasime kasutama ja see on MINU LAPSE NUMBER mitte minu oma. Ja väga huvitav kokkusattumus, et samal päeval sõlmitud lepingu numbrit teab keegi minu tuttav kuskilt aegadehämarusest.... vot siis kargas mul süda täis ja hakkasin teda peedistama, kuid viisakuse piirides: kuidas on see võimalik et täiesti võõras inimene teab minu (tegelikult minu lapse numbrit ja veel nii uut), siis kukkus operaator vabandama, et vbolla oli see kellegi teise oma olnud jne jne, et kokkusattumus :)
Jah, ma kohe uskusin teda, tõesti jah, kas te peate lolliks mind või?
Ja siis palusin, et enam ei tülitataks ja ei OTSITAKS MINU NIME TELEFONI OTSINGUTEST internetis, SEST SEE ON JUBA MINU PERE PRIVAATSUSESSE TUNGIMINE, KASUTADES ETTEKÄÄNDEKS S E D A V A L E T . Ütlesin, et kui veel nii juhtub, siis kaeban nende peale, sest ilmselt pole ma ainuke. Vedas, et mina selle peale sattusin, SEST mida varem jälile saad, seda parem.
Ja üldsegi on vist targem salastada oma telefonid, et hoiduda sellistest üllatustest.

28 Rahvajooks

Tegin ära! Olen tubli :) Sai läbitud poolmaraton, 21,1 km ajaga 2h ja 50 sekundit peale. Eesmärk sai täidetud. Ilm oli palav, nii 28 kraadi vist. Olid pilved ja päike. Õhku ka eriti polnud, kuid otsus oli tehtud ja võibolla ongi ekstreemsetes tingimustes võistlemine vajalik, seal tulevad välja sinu tugevad ja nõrgad küljed. Ilmselt mulle siiski kuumus sobib, sest võistlust ma ei katkestanud ja joosta oli hea. Rajal annan endale aru ka ja väga alguses ei pinguta. Kui tunnen, et pilt tahab tasku minna, siis tuleb tagasi tõmmata veidi. Kartsin veidi ka jalgade pärast, kas ikka kannatavad asfalti? Kannatavad küll. Rada oli OK ja rahvast polnud ka väga palju - see mulle meeldis kohe väga. Eelnevad kogemused 10 km rajalt Sügisjooksul on olnud ikka hoopis närvilisemad. Algus oli meeldivalt aeglane, tark ei torma ja nii me koos Marikaga alustasime. Läbida tuli 5km ja 16,1 km ring. 5 km rajal kohtasime ka Almat, kes meid saatis esimese ringi lõpuni ja pärast veel finishi eel ergutas. Mulle väga meeldib, kui inimesed kaasa elavad, see annab uskumatult palju jõudu juurde. Ma ise pole ka ergutamisega kitsi. Kui mõnest kaasvõistlejast möödusin ja nägin kui raske tal on, siis ikka ergutasin - ei tea, kas kasu ka oli, aga ma vähemalt püüdsin. Nagu kommentaaridest hiljem lugesin, ei jätkunud joogipunktides vett - see on küll karm, mina õnneks sain, vähemalt vett veel oli. Üks tops läks sisse, kaks pähe - ja küll oli siis hea jälle edasi joosta. Tossud ja riided olid lõpuks läbimärjad, aga sellest polnud midagi. Pärast 8.6 km joogipunkti jäi Marika minust maha ja nii pidin edasise raja üksi läbima. Jõudu oli, rütm oli hea ja 12 kilomeetril tundsin, et võiks tempot tõstma hakata. Ja nii ma siis vaikselt jooksin. Rajal seadsin ise eesmärke, keda kinni püüda. Sihiks ikka naised, niipalju kui neid rajal oli, sest nemad olid otsesed konkurendid. Sain ka need kätte, keda püüda otsustasin ja see tegi enesetunde veel paremaks. Lõpukilomeetritel oli raske, sest jalad nagu tahtsid veel joosta aga vaim hakkas vaikselt raugema. Alma veel ergutas viimasel 100 meetril, tegin mõned kiiremad liigutused ja läbi ta siis saigi. Aga peale igat pikemat pingutust on alati hea tunne, sest ma olin selleks võimeline.

Trenn ja kuumus

Ma ei tea kuidas teil, lugejatel on, aga mul on küll selline tunne, et appi, keerake hapnikku juurde. Tavapärases lesimisasendis või lihtsalt istudes pole see kuumus midagi aga kui trenni teha, siis vist küll koos hapnikumaskiga vm sellist. Eile trennis algas kõik nagu ikka soojendusega ja see vantsimine oli päris mõnus. Et ennast edasi vedada 20 minutit lõigutempos oli aga päris vaevarikas. Sundisin ennast kogu aeg tempo, tempo, tempo aga jalad ei kuulanud sõna ja pulss ei tahtnud ka kuidagi üles minna (esialgu). Joostes oli kogu aeg selline tunne, et andke hapnikku!!! Tuult ka polnud. Oma ringi (11 km) lõpetades oli mu nägu niiii punane, et mööduvad ratturid, kes ka omas mahlas sõitsid, vaatasid mind küll kuidagi pikalt... ja koju jõudes ning peeglisse vaadates selguski see tõsiasi ... nagu keedetudvähk :D(ja peaaegu õige, sest sodiaagimärk ongi mul ju vähk )). Ilm on paraku selline ja miskit pole parata. Samas olen ilmadega rahul, sest mis puhkus see päikeseta ja soojata oleks?!!! Veel veidi ootamist ja saab ka esimese traitloni ära teha, mis on siis 1o juuli Margo Talus. Ilmselt on ilm vähese pilvisusega lääne kaarte tuul 1-6 m/s, mis on soodne ujumiseks, siis ei peaks lainetust olema, aga kõik selgub kohapeal. Lõpetan nüüd tippimise, sest kaenla alt siriseb kogu aeg ja soe õu ootab!
Suvised soovid kõigile!!!

Hooaja esimene triatlon ... olen valmis

Nonii... ehk et esimene triatloni võistlus tähendab seda, et mul on plaanis veel mõni läbida, aga esialgu on see vaid mõte, küll ma siis teada annan, kui tegudeks läheb. Ehk tulete raja äärde kaasa elama või mis iganes.
Oma eelmise aasta postituses lubasin päevikut pidada ja kõik aktiivse tegevuse kirja panna. Pidasin sõna. Samas ei mõelnud ma, et ainult minu lubadusest kirja panna on vähe. Nimelt oma eelmised andmed sisestasin ma oma arvutisse, mis otsustas 31 detsembril sussid püsti visata ja emaplaat ei funktsinud enam. Hetkel on kogu mu info seal, kuid tarkade iti meeste abiga ehk sealt kord ka kätte saan (juba proovitud värk, sest tööasjad ei kannata oodata poolt aastat, need andmed pidin kohe kätte saama).
Niisiis on mul hetkel esitada andmed 1 jaanuarist kuni 30 juunini.
Niisiis loen oma armsast roosast märkmikust järgmist:
JOOKS: 509 km
Ratas: 410 km (mida on vähe, aga arvan, et 14 km läbimiseks täiesti piisav) ja muidugi tuleb kilomeetreid järjest juurde
Ujumine: 3 km (seda ka vähe, aga noh elame üle)
Põhisuund on ikkagi pikamaajooks ja huvi on nüüd poolmaratonid. Augustis tuleb Tallinnas esimene ära proovida.
Mis veel... ega ma kõike saa ju siin kirja panna....konkurentidele ei saa kõike kaarte ka lagedale tuua.
Ootan tugevat konkurentsi ja mida raskemini see naiste esikoha kaitsmine on, seda magusam on hiljem võit. Ja asja tuleb mõistusega võtta, ikkagi sõprade vaheline mõnus võistlus.
Aga ootan põnevusega võistlust ja loodame, et Peipsi sel päeval ei vahuta ja kee, sest lainetust ei soovi ilmselt mitte keegi osalejatest.
Terviseks siis!

Vesijahutusega trenn

...eieiei, see pole hambaarsti juures, vaid ikka jooksutrenn oli vesijahutusega, kus täna sai ikka mõnusalt märjaks! Autosse astudes tulid mõned piisad, aga mida Vooremäele lähemale, seda tumedamaks pilved läksid ja seda tugevam sadu hakkas. Nonii, olime jõudnud oma treeningkohta ja pidime tõdema, et see asus justkui vihmapilve epitsentris. Lootsin, et ehk sääsed vihmaga ei pure ja kallale ei tule. Aga vale mõte! Neile meeldis isegi vesi. Ja on teised alles pirakad - kuulsin oma töökaaslaselt Siirilt (tervitused sulle, kui sa seda loed)Tallinnast, et neil selliseid suuri elukaid ei ole aga vaat meil siin lõunas suisa troopika ja sääsk muudkui kasvab.
Hüppasime autost välja ja heitsime pikemad riided seljast, sest meil siin on ju troopika :) Täna plaani järgi on tõusude jooks (6x500m), mis tähendab seda, et pulsi kõverad on suured ja pulss läheb vahel üsna kõrgeks (eriti tõusude lõpuks - minul kuni 172 L/min). Niisiis alustasime soojendusega ja esimese 10 minutiga olin märg.
Tõusud võtsin esmalt veidi vaiksemalt, sest täna oli väga mõnus joosta. Dušš, mida kogu aeg taevast kaela sadas oli tõeliseks jahutuseks ja seega sai trenninimeks täna vesijahutusega trenn. Jooksime mõnuga, sest ega iga päev sellist lirtsuvat idülli ei koge :D Ja oh seda imestust - selgus, et me polnud ainukesed, kes metsas vihmaga lirtsuval rajal traavisid. Treeninguks on Vooremägi üks väga ilus koht, reljeef on hea ja kunagi ei lähe igavaks.
Tõusud võetud, siis veel väike rahulik lõdvestus ja lirts lärts auto poole tagasi. Tossud olid küll niiiii koledalt mustad ja lirtsuvad aga oligi aeg neid veidi puhastada ja pesta (NB aga mitte pesumasinas, tootja ei soovita).
Mõnusalt rahulolev treenija :)

81 Suurjooks ümber Viljandi järve

Seda jooksu ootasin väga, sest eelmisel aastal see mul hästi ei õnnestunud või ütleme nii, et esmasel osavõtul võtsin asja veidi rahulikumalt ja püüdsin raja läbida nii, et pärast oleks hea tunne ja jõudu ülegi :)
Jooksjaid ja keppareid on sellel võistlusel tõega palju. Distantsiks 12 km. Alati on enne võistlust küsimus - kuidas riietuda? Seni pole mu valik vale olnud, ja alati eelistan pigem vähem kui rohkem. Sel korral oli ilm pilvine ja üsna jahe. Siiski otsustasin, et stardin vaid lühikeses pluusis ja põlvpükstes. Kui stardikoridoris ringi vaatasin, siis tundus kogu aeg, et appi kui õhukeselt ma olen. Mõnedel võis mind vaadates ka külm hakata, aga sorry - see oli taaskord väga õige otsus. Rajal palav ei olnud ja külm ka mitte. Joostes hakkab ju soe :D Rada oli taaskord veidi märg ja mudane. Oma uued tossud tegin (ristisin) mudaga ära, nüüd pole edaspidi enam kahju nendega märjale rajale minna. Joogipunktid sobisid väga hästi ja viimane km ei tundunudki raske. Minu ees oli lõpusirgel ka üks väike poiss, ise nii pisike aga näe jookseb nii kiiresti - mõtlesin ma. Hüüdsin siis talle tagant tulles, et tubli, tubli.... aga mõne hetke pärast kuulsin, kuidas keegi vanem meesterahvas talle midagi läti keeles hõikas. No selge, krt, lätlane - aga siis vene keel abiks ikka! (tänud tolle aja kooliprogrammile, et vene keel suus ja tasuta veel!! - praegused maksavad, et seda õppida :P), korraks sai poiss nagu innustust aga see rauges pisut, mina aga kasutasin hetke ja sööstsin tema "tuulest" välja (häbi mulle) ning staadionile jõudes möödusin ja finisheerusin tema ees ... naa nanna naa naa.... ajaga 1:02:39. Tulbi tubli!!! Koht üldjärjestuses 1311, oma vanuseklassis 23. KM aeg 5:13 Parandasin oma aega umbes täpselt 7 minutit. Muid täpsustusi näeb juba spordiportaalist. Sellest oli mul väga hea meel. Kui finishikoridoris tekkinud ummikust ka läbi pääsesin, kiibist vabanesin, siis oli esimene soov riidesse saada. Vaat pärast oli pisut külm küll. Jooksuga riietehoiu telgi poole rutates, pidin veidi orienteeruma, et see üles leida aga see võttis vaid mõne hetke. Korraldajate poolt antud vesi ja banaan kadusid kui muti auku ja autos sai veel lisa võetud. Lõpp hea kõik hea. Ootame järgmist üritust!