Kuidas ma siis ikkagi toime tulin oma juhtimisega Ameerikas, kus on nii palju inimesi, ja nii mitu rida nii vasakul kui ka paremal reas, ja oh seda imet, kõik sõidavad ühes suunas. No ilmsel pole vaja palju mõelda, et suured linnadevahelised ja linnalähedased teed on vähemalt kolme-nelja realised ühes suunas. Ja ma ikka ei jõua ära imestada, et liiklemine ja märgid on tehtud nii lihtsalt, et pole palju vaja pead vaevata, et kuhu ja kuidas keerata, kui ikka paremale punase tulega ei tohi keerata (mis muidu on täiesti normaalne) siis on see ka suurelt kirjas (NO right turn on red), või midagi taolist. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, oli minu esimene sõidukogemus täiesti positiivne. Algul tundus muidugi kõik keerulisem ja raskem, sest pärast magamata ööd ja 12 tunnist reisi oli enestunne teadagi (shitt).
Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma ennast autoroolis tundsin ja varsti olin nagu üks neist.
Aeg millegipärast kaob käest ja nädalane eemalolek oma tavapärasest trennist annab tunda (metsajooks). Tegin ühe proovi ka meie Ihaste jooksurajal, kus õnneks rada oli juba kergelt krõbe ja külmunud, ning joosta oli päris hea, ei vetrunudki nii kohutavalt. Kuid kuna ilmad on juba külmad, pimedad ja märjad,siis otsustasin siiski siserajale üle minna, ehk siis jooks lindi peal. Polnudki kõige hullem, kuigi mulle tundus, et pealepandud tavapärane tempo tundus kiirem kui tava rajal värskes õhus. Ja ilmselt see ongi erinevus õues jooksmise ja lindijooksu vahel. Esile tulevad erinevad mõjurid millega tuleb arvestada. Madli loodab ikka detsembris ka veel õues jooksmisele. Mine tea? Ja siis on meil talle veel mõned varuvariandid pakkuda, nagu ujumine, või suusatamine... Mitu aastat on meil niiöelda mustad jõulud olnud, võiks ju nüüd ka veidi krõbedam talv tulla ja TAHAKS IKKA PÄRIS LUMEL SUUSATADA, kaua võib?
