Nonii... võtsin väga pikalt aega, et üldse kirjutama hakata. Aga hirm s-tähega haiguse ees on suur ja pean kiiresti kõik oma mõtted kirja panema, mida ma rajal olles mõtlesin, nägin ja tundsin. Samuti on see heaks memoks minu järgmise etteaste tarvis.
Ettevalmistus
Et üldse sellise mõtte pähe võtsin - selles on süüdi minu teine pool, kes agaralt juba mitmendat aastat läheb maratonile ja tema näost kumab alati midagi enneolematut ja sellist ärevat äraolemist, et ma lihtsalt ei saanud enam pealtvaatajaks jääda ja leppida vaid sellega, et ootan teda finišis ja ergutan oma varbaid ja kaasvõitlejaid.
Kui inimene läheb võistlema, mitte kulgema, siis ta püüab anda endast maksimumi, isegi siis kui tuleb seda teha tagareast. Niisiis olin sellega juba leppinud, et ega ma oma sõitu teha ei saa ja Urmaselt saadud õpetused kulusid marjaks ära (ehk õppisin tema vigadest), sest tema on selle juba läbi teinud :)
Alustame siis treeningutest. Kui omapead treenimine ära tüütas, siis sai otsitud spordiklubi, mis annab vähegi rohkem asjalikku nõu ja teeb treeningplaanid sinu eest ära. Kui vähegi võimalusi on, siis hea tulemuse nimel tasuvad kulutused 100% ära. Kui põhiliselt sai tehtud jooksu ja üks triatlon, siis suusatamine oli nagu loomulik jätk. Tänavune talv on olnud super ja harjutamiseks on kohti isegi valida: minu põhilised lemmikud on Vooremäe ja Tähtvere tendropark, sest lühikesed ringid lihtsalt tüütavad ära ja samas on ka väga rahvarohked. Mainitud paikades on pikemad rajad ja harjutajad hajuvad rajale nii, et saab oma sõitu ja tempot ka arendada. Kui kokku lugeda, siis suusa-kilomeetreid tuli nii 300 või veidi rohkem, ma pole päris kindel, kas see oli piisav või mitte, kuid rahvasportlasele peaks piisama. Treeninguid silmas pidades, tuleb kindlasti viimane nädal puhata ja tagasihoidlikult treenida.
Toitumine
Nädal enne maratoni hakkasin sööma süsivesikuterikkamat toitu. Hommikused pudrud olid algul päris maitsvad, kuid mida lähemale maratonile, seda rohkem tuli ennast sundida, et puder saaks söödud ja siis ... makaronid,makaronid ja veelkord makaronid. Pole pärast maratoni ühtegi makaronitoitu teinud ja ilmselt ei tee ka veel nii paar nädalat. Ja mis seal salata, paar kilo tuli ka juurde :P.
Maratoni hommik
Äratus oli 5:30, sest teatavasti on Otepää start kell 9 ja seekord manitseti kõiki osalejaid et nad varakult juba kohal oleksid. Kuna eelmised aastad olin mina autojuht, kes veab Otepääle ja pärast Elvast koju, siis sel aastal tuli vaadata, mis meile kõige paremini sobiks. Asi on selles, et Urmas sõidab nii 3,5-4h sisse aga minul oli siht 5,5-6h-ga rada läbida, siis kõige parem variant oli autoga Elvasse sõita, parkida ja sealt bussiga Otepääle sõita. TÄNUSÕNAD KORRALDAJATELE VÄGA HEA PARKIMISE ORGANISEERIMISE EEST. Ja et kõik hästi sujuks, ostsime veel eelmise päeva õhtul parkimise- ja bussipiletid ära (eestlaslik hirm, et äkki ei mahu peale, jään maha). Siis võis kindel olla, et Urmas saab niikaua puhata autos, kui mina ükskord pärale jõuan. Otepääle jõudes asusin kohe järjekorda... ikka WC järjekorda, sest kemmerguid oli ikka vähe (ja nagu Marika mainis lühema distantsi stardis oli sama probleem), meestele oli tehtud avatud katusega pissuaar... aga naised? Siis mine ja hinga seda paksu haisu koos des- ja lõhnavedelikuga, mis mul alati sisikonna mulksuma ajab.
Riided sai vahetada telgis, mida soojendas puhur, see oli tõega hea. Kui külm hakkas, sai vähemalt soojas olla ja oodata stardi lähenemist.
Varustus
Kui keegi ütleb, et see pole nii oluline, siis on ja kuidas veel. Riietuse valib igaüks ise ja oma maitse järgi. Seekord oli rajal nii karvaseid kui Elviseid, mina võtsin kostüümivärki vabalt ja võistlesin suusadressis. Eriti tähtis on aga suusad ja määre, mis sul all on, sest laskumistel ja hea libisemise korral on võimalus puhata ja energiat säästa. Lasin oma suusad määrida Extreme poe spetsialistidel ja tagasisede on veel andmata, kuid pean ütlema, et suusad olid imehästi määritud, pidas ja libises väga hästi, sõitsin ikka mõnest päris edukalt mööda just lõpulibisemisega.
Rajal
Otsisin oma stardikoridori üles ja panin suusad alla, vaatasin ka ümberringi, ega mõnda tuttavat näe, aga kahjuks ei olnud ühtegi tuttavat nägu. Mõtlesin, et nüüd on see siis käes, kohe kõlab pauk ja kõik see hull kamp tormab rajale. Stardist oli nii 4 minutit möödas, kui mina ka uhkelt stardist minema sain, startisin lihtsalt viimaste seas - oma viga, et varem selle peale ei tulnud, et maratoni sõita. Aga küll jõuab, oodake vaid...
Esimene laskumine ja tõus - imestasin, et kas tõesti sõidan kõik need 63 kilomeetrit sahka allamäge ja kääri astun ülesmäge`??? Miks ma siis üldse suusad lasin määrida Ja ega põhimõtteliselt kõik tõusud olidki kääris ülesminek ja ise veel mõtlesin vahel mõttes ja vahel isegi valjusti, et miks nad selle raja ära on solkinud, võinuks ju jätta kasvõi 2 äärmist rada jäljega.... aga noh ega seda kõigile ju selgeks jõua teha. Seda sportimise kultuuri võiks ka veidi selgitada, sest paljud sõitsid kepid laiali ja laskumistel tuli tihti hüüda: "KEPID KOKKU!!! " või see, et laskumistel tõstetakse kepid nii kõrgele, et suisa ohtlik on läheneda, kui teine parasjagu laskumisest püsti tõuseb ja oma ülestõstetud kepid alla laseb - seda suusakeppide hoidmist õpetas mulle üks Tartu Suusaklubi tüdruk eelmisel aastal, kes kõnetas mind Tähtvere sprindirajal ja ütles, et muidu läheb kõik hästi aga laskumisel hoia keppe paralleelselt maapinnaga. Ise ju ennast kõrvalt ei näe ja teinekord ei tule see pähegi, rohkem mõtled suusatamistehnikale endale.
Pärast 10 km sai isegi hooga mäest alla lasta ja siis tulid ka minu suusamäärimise hääd omadused välja, algul nagu libises teistega ühtlaselt, aga lõpulibisemine oli tunduvalt parem, vaatasin isegi mõnel möödasõidul tähendusrikkalt teisele konkurendile otsa ja hüüdsin, et kuidas lippab? Esimest teeninduspunkti ootasin juba pikisilmi, sest joogijanu oli nii suur, aga teeninduspunktis sõitsin PowerBar`ist mööda ja pidin rahulduma mustikasupiga - igavesti magus ja läila oli ja nii lubasin endale, et järgmine peatus tuleb kindlalat PowerBar`is.. ja nii ka läks, mulle see jook väga sobis ja panin mitu topsi hinge alla. Et leti äärde jõuda, on kõige targem suusad alt võtta ja minna jala (nagu õige eestlane ikka), sest mehed (naisi oli ju käputäis)armastasid baari leti ette ennast sisse seada ja ega kellelgi ei tulnud pähe, et tagant-tulijad ka juua tahavad. Kolmas ja neljas teeninduspunkt tulid kuidagi väga ruttu, polnud isegi väsinud. Aga vedeliku tarbisin ikka hoolega. Kui nüüd veel energialisanditest rääkida, siis mulle sobivad geelid, batoon külmub ära ja seda on halb järada. Kaasas oli üks geelipakk, mille realiseerisin vist 4das teeninduspunktis ja siis oli veel 20 km finišini. Seal toimus mingi murdepunkt, sest iga kord kui km silti nägin, siis mõtlesin, et mida nad narrivad siin paari km tagant - et palju sul veel sõita jäänud on. Viiendas punktis võtsin kiirelt ühe joogi ja sõitsin edasi, sest kell käel näitas, et 5 ja poole tunniga ma rada ei läbi ja põis hakkas ka endast märku andma - et oleks vaja teha üks pissipeatus. Kui oleks tegu jooksmisega, siis ilmselt oleks ma kohe metsa puu taha tormanud aga suuskadel polnud see nii hull.... kannatasin ikka lõpuni ära. Viimane kohvipaus oli õige mõte kuid jahe kohv keerles mu suus nii 10o meetrit enne kui alla neelasin. Oli tarvis veidi soojendada teist. Pikk lauge rada võttis ikka täiega läbi ja kaua sa ikka paaristõukeid jõuad lükata. Vahelduvtõuget oli hea teha, sest pidamine oli väga hea ja tõuke ajal tundsin, kuidas rütmis hoog kasvab. Veel mõned sajad meetrid enne finišit nägin ühte kustunud vanemapoolset naist, keda püüdsin ergutada (tundsin vist soolist poolehoidu) ja hoogu juurde lisada, sest kohe on finiš..... ta vaatas mulle ebamäärasel pilgul otsa ja mul polnud aega enam miskit juurde lisada, kuid hiljem protokollist vaadates selgus, et tegu oli norrakaga .... :). Ehk sai ta mu mõttele pihta, et ergutasin teda.
Finiš
Ületasin finišijoone ja olin väsinud aga väga õnnelik. Tundus täiesti uskumatu, et 63 km on läbi :D Panin kella kinni ja kohe sain ka medali kaela. Suuski alt võtmata libisesin veidi eemale ja juba tuli tütarlaps ja ulatas minu kollase koti. Olin nii tänulik, et suisa kallistasin teda......emotsioonid olid laes ja mingi pingelanguse tõttu läksid ka silmad vähe märjaks. Kogusin ennast veidi, helistasin Urmasele ja teatasin et olen nüüd ka finishisse jõudnud. Kuna tema oli saanud nii 2 tundi puhata, siis tema sõitis tagasi ja mina istusin kõrval ja rõõmustasin kõiki lähedasi oma saavutusega.
Õhtul protokolli uurides ja mitteametlikke tulemusi sirvides olin rahul, et märk on maha pandud ja naiste seas 205 koht...oma vanusegrupis 46 koht... no Urmas, tee järele :D, meeste konkurentsis on üsna raske oma kohta muidugi parandada, kui oled juba oma võimete piiril, sest välismaine konkurents aina kasvab. Aga vaatame mis järgmine aasta toob. Loodan ise ka paremalt positsioonilt startida ja siis on vaid üks siht: aega parandada.
Aga kõigile naistele, kes maratoni läbi sõitsid: OLETE VÕITJAD!!! Mõelda vaid, ainult 498 (või 489) naist osavõtjate seas. Ja veel üks nupuke suusakultuurist: kui aus olla, siis ega mehed"tahavaatepeeglisse" küll ei vaadanud, kui rada vahetasid (andestust kui mõni viisakas oli ja seda tegi... mõned siiski olid).
Lõpp hea, kõik hea. Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam.
Positiivne maratonist
