2009 aasta 11 juulil toimus Margo Talu Triatloni võistlus, sprindidistantsid: ujumine 250m+ratas 14 km+jooks 3,2km.
Võistlus on möödas ja kõik on nii rahul kui nad olla saavad. Mina olen väga rahul, kuna minu käes on võidukarikas, mida saan imetleda terve aasta oma kaminasimsil.
Kui aus olla, siis nägin ma selle nimel ikka vaeva ka. Hetkel ei saa ma öelda, kui palju ma selleks jooksin, ratast sõitsin või ujusin, kuid hakkasin juuni keskel 2009 päevikut pidama, siis on võimalik järgmise triatloni eel öelda, palju ma aasta jooksul harjutanud olen. Treeningutega alustasin ma eelmise aasta aprillis. Niisiis on terve aasta ja natukene peale harjutatud. Plaanis on veel mõnest võistlusest osa võtta, niiöelda harrastaja kategoorias.
Võistluse eel olid mõningad kahtlused just ujumises, sest võistlus toimus Peipsi järves, mis teatavasti on vahel ikka väga vägevate lainetega (juhtus nii, et nädal enne käisime me võistluskohta kaemas ja ujumas, aga siis oli laine vist kohati ikka 1 meetrine ). Kuna ma ennast ikka ei tunne nagu "kala vees", siis hoidsin pöialt, et võistluspäeval oleks siledam veepind - ja nii ta läks (kui välja arvata teiste võistlejate tugevad siplevad ponnistused, mis lainetust tekitasid, teinekord isegi pritsivat :))
Niisiis kõlas stardipauk ja kõik see 27 osalejat tormas vette tähistatud poide poole. Turvalisuse mõttes oli rada piki rannikut, et see, kes ära väsib, saab jalad põhja panna ja puhata. Kuna seda sigimist, sagimist oli palju ja iga mees ujus sellist trajektoori pidi nagu välja parasjagu tuli, siis ma järgisin kaasvõistlejaid ega hakanud oma jõu meetoditega teisi segama, lõpetasin arvatavasti kuskil keskpaigas ja ratta juurde tormates olid käed nii pehmed, et kiivririhmade kinnisurumisega oli ikka tükk tegu. Ratta selga sain kiiresti ja nii ma siis väntasin vastutuult. Algul oli ka väike grupp mehi, kelle ees ma algul olin, siis võtsin nende tuulde, aga ilmselt oli nende lihas vähe kabedam, ja nii jäin ma kogu võistluse ülejäänud etapil üksinda. Mõned mehed veel möödusid must viimasel sirgel ja soovisid mulle jõudu.
Enne rattalt maha hüppamist võtsin käigud väiksemaks ja väntasin niiöelda lihased lõdvemaks, et poleks nii kange jooksule üle minna. Seda üleminekut harjutasin ka nii kuu aega. Aga kui võistlusmoment on käes, siis käib see kõik kuidagi teistmoodi ikkagi. Ratas ja kiiver kukkusid murule ja jooksu algus polnudki nii väga kange. Juba esimesel 200 meetril sain need kanged mehed kätte, kes must möödusid rattaga ja jõudu soovisid, ning nagu viisakusest nende vastu soovisin neile omakorda jõudu ja ütlesin, et vaatame, kus need konkurendid on, lähme võtame kinni. Aga ilmselt polnud see neile väga suureks motivaatoriks. Ja nii ma siis jälle jooksin oma tempos uhkes üksinduses edasi. Enne rattavahetuskoridolri jõudmist hõigati mulle et olen 15 kohal (ehk siis meeste arvestuses, naisi enne mind pole nähtud). Tempo oli mul hea ja niisiis sain ma veel 6 meest kätte. See kuues oli see kõikse visam -Aare-, ei tahtnud kuidagi maha jääda. ÜHE ASJA PEAN KÜLL LISAMA, ET AARE KÄEST SAIN JUUA! Ma pakkusin küll, et kas ta metsmaasikaid ei taha korjama jääda, aga ta vastas, et ainult koos minuga. See plaan kahjuks ei sobinud hetkel minu omaga ja nii me jätkasime koos kuni jõudsime lõpusirgele, kiirendas tema, kiirendasin ka mina, aga siis panin viimase käigu sisse ja nii läbisin finishi enne teda. Hurraa!!! Olin 9 mees aga esimene naine, lõpuaeg 53.43. Olen rahul. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis sel aastal oli ujumisdistants pikem (kuna eelmine aasta oli veetemperatuur vaid 15 kraadi soe, siis oli rada lühike) ja jooksurada oli raskem - pehmel pinnasel.
Pärast võistlust tegin ka venituse, mis kuulub minu treeningrutiini juurde.
Võistluspilte -ja videot veel pole, kuna operaatorid veel tegelevad nende formaatimisega, kuid diplom on mul käes ja seda võite vaadata küll.
Üliõnnelik triatlonist :-) Anneli
